Dit zijn geen gouden munten

Saime meie siis oma kohvrid ääreni täis topitud ja hakkasime esmaspäeva hommikul Hollandi poole sõitma. Arvestades seda, et minu kohver kaalus 29kg ja Krissu oma 19kg, polnud see just kõige lillelisem teekond. Sõitsime siis esiteks Pärnust Riiga, enne muidugi andsime oma plaanidest teada ka Malle Palginõmmele, kes kooli kiirustades, meile edu soovis. Bussis istus meie ees veidi korpulentne ning äärmiselt annoying meessoost isik. Küll ta siis väänles ja üritas igatepidi silma looja lasta, lõpuks me istusime lihtsalt kõrval olevatele vabadele kohtadele. Riiga jõudes pidime bussi vahetama ning 33h bussisõit Utrechti võis alata. Saime õnneks eraldi istuda ning terve öö, nii normaalselt kui see bussis oli võimalik, magada. Järgmine päev Saksamaal sõites pidas bussi kinni kohalik toll, mehed oli kõik uhkelt relvastatud ja tahtsid kõigi sõitjate pagasit näha. Vehkis siis Kris oma suspedega ja mehed katsusid kohvri põhjas olevaid kingi, said nad ilmselt aru, et salakaubitsejatega meie näol tegu polnud. Õnneks kehtis sama ka kõigi kaasreisjate kohta ning saime rahulikult edasi sõita. Umbes nelja ajal jõusime Hollandisse ning kuigi sadas vihma nagu oavarrest oli kõik nii ilus - kanalid ja suured tuuleveskid, palju lambaid ja ma nägin isegi kitsekest. Ja mulle isegi ei meeldi hobused nii väga, aga need kolm, kellele olid värvilised vihmakeebid selga aetud, tundusid küll ülimalt vahvad. Kell näitas poolt kaheksat kui me lõpuks Utrechti jõudsime ning enda tonne kaaluvaid kohvreid rongijaama lohistama hakkasime. Kaks pead on ikka kaks pead ning lõpuks jõudsime ise ka edukalt Amersfoorti. Sellest keerdtrepist, mis meie võõrustaja juurde viib, oli kohvritega ülesse minemine ikka omaette kino, aga kohale me jõudsime ning varsti heitsimegi pea padjale ning puhkasime roadtripist väsinud jalgu. Tänane hommik venis magades päris pikale nagu tavaliselt, voodist saime välja alles kaheteistkümne ajal. Sättisime end kiiresti korda ning läksime linna peale laiama. Tee peal tahtsid meid juba teeparandajad üle kraavi aidata ning hõikasid, et me hiljem kindlasti tagasi tuleks. Uurisime veel lihtsalt poodides ning nägime Danielle venda, kes meid enda juurde mõni päev õhtusöögile kutsus (ma proovin see kord klaasi mitte ümber ajada). Toidupoes käimine oli igati edukas - saime nii ülisuure purgi peanut butterit, mida Kris lubas nüüd terve päev läbi süüa, peaaegu pool kilo rohelisi ube, mis on siin eriti head ning loomulikult ei saanud poest lahkuda ka ilma paki stroopwafels'iteta. Nüüd on kõht head paremat täis ja mõtleme, mis täna õhtul ja homme peaks tegema. Kuigi pole ma kellelegi veel oma kuldmüntidest rääkinud, saan ma isegi mõnest lausest aru, mis on päris hea, võib-olla sahistan varsti h-tähte nagu kohalikud!
Aga olge tublid ja tsaupaakaa praegu!