Page 28 of 336.

Ahhhoiii! Kuidas teil kõigil läheb? Me pole siia juba päris päris kaua kirjutanud ja juba on usinad blogilugejad kaebusi esitanud, sealhulgas muidugi ka Kris, kes on ise veel laisem kui mina. Ehk siis peab oma laisad näpukesed, ajukurrud jälle tööle panema ja meenutama, mis kõik vahepeal juhtunud on.
Viimane postitus tuli Krissult detsembri algul, umbes nädal enne kui meie jalad jälle kodumaa pinnal tatsusid. Enne seda oli vaja veel sünnipäeva, jõule ja lahkumisi tähistada ning teekond koju võis alata. Krissu jõudis Tallinna 14 õhtul ja nii palju kui mina aru sain pidutses ta minu tulekuni ikka nii korralikult, et vahepeal oli vaja kaugelt maalt minu abi veendumaks, et ta ikka ilusasti koduukseni jõudis. Mina hakkasin kodu poole liikuma 19 varahommikul ning pärast terve päeva reisimist ja ootamist jõudsin Pärnusse südaöö paiku. Uksest sisse astudes oli esimene asi, mis Kris minult küsis, keda me sünnipäevale kutsume ja mis me teeme üldse. Teades mind, ma just eriti vaimustuses sellest polnud. Mul pole otseselt midagi selle vastu, et ma aasta vanemaks sain, aga kogu selle korraldamisega on päris palju jama, millest ma seekord üritasin kõrvale hoida. Kodus oli ikka nii hea olla, kuigi me olime ära olnud ainult umbes 4 kuud tundus kõik ikkagi teistmoodi. Järgmine hommik ärkasin ülesse ja ma ei oskanud ausalt mitte midagi teha. Küsisin isegi Krissult, et mis nüüd saab? Ma tean jah, et ma pidingi koju tulema ja lihtsalt olema, puhkama, aga ikkagi oli imelik tunne. Neljapäeval oli siis meie sünnipäev. Uskumatu tõesti aga kaksikud pole enam teenagerid, vähemalt numbri poolest, muu võib mõnikord küsitav olla. Pidu oli täitsa tore, ei olnud mingit suurt möllu, aga noh alustasime siiski juba kolmandat elukümmet. Jõulud veetsime Viljandis vanaema juures. Oooo verivorst ja hapukapsas, seda sööks praegugi. Aastavahetuse võtsin mina vastu Tallinnas, mis oli väga tore. Kris foreveraloneis Luisaga, kellel suurem huvi leiab rohkem detaile Luisa blogist. Aasta esimene päev möödus minul Titanicu ja Blood Diamondi seltsis. Ooo Leonardo. Meil oli väiksena isegi tema pildiga nabapluus, mille pärast me kaklesime, hahaha. Loomulikult ma nutsin oma silmad peast välja kui ma Titanicut vaatasin. Kris istus kõrval ja irnus, sest ta ei oska kunagi midagi teha, kui inimesed kõrval nutavad. Hilja õhtul pidigi Kris juba tagasi tulema, mina jõudsin Amsterdami tagasi 4ndal.
Hakkasin siis mõtlema, kui õnnelik ma tegelikult olen. Mitte, et mulle ei oleks meeldinud kauem kodus olla, loomulikult. Kodus oli niii hea, sai lihtsalt kodus olla ja teid kõiki jälle näha, aga ma olin valmis tagasi tulema. See on umbes nagu koolis käimine, et vaheaega ootad nii kaua, aga kui see liiga pikaks venib tahaks kooli tagasi, kasvõi paariks päevaks. Näiteks eelmine aasta kui ma infoteadust õppisin, kuigi mul oli see aasta Tallinnas vägaväga tore ja ma ei kahetse seda, siis ma poleks suutnud seda see aasta jätkata. Ma olen ülirahul, et ma otsustasin kuskile aastaks ära minna ja kui aus olla siis ma olen enam kui kindel, et ma järgmine aasta ei jõua ma ka veel kuskile ülikooli. Loomulikult tahaks midagi õppida ja et ma juba midagi reaalselt teeks, aga mulle meeldib praegu, et mul on niii palju vaba aega, et mul on aega endale. Ma isegi ei tea, kuhu ma ülikooli läheks, kas tagasi Eestisse või kuskile kaugemale. See teadmatus on tegelikult väga häiriv, aga ma lohutan end sellega, et ma alles sain 20 ja kui ma ei tee praegu seda, mis mulle meeldib ja mida ma ise tahan, siis tulevikus ei tee ma seda kindlasti. Mul on lihtsalt vaja aega ja loodetavasti tuleb mul mingi geniaalne plaan, mis ma endaga peale hakkan.
Ohh, läkski juba liiga deepiks ära. Igatahes, jaanuar on läinud täitsa kiiresti, enamjaolt töiselt, üldiselt väga hästi. Täna tulevad Kris ja Danielle külla ja kõik on ilus ja toreee, hihi.