Pumpkinspumpkins

So so so. Eelmine reede oli tore, istusime Krissuga kodus ja ma vaatasin telksist Joe Jonase Mtv Live'i, hahha. Laupäeval käisime Saskia ja Jeniga väljas, mis oli täiega tore. Nagu igast fancyd kohad käisime läbi, mehed, kes sobiksid meie isaks, üritasid külge lüüa, tantsida sai, burger kingi sai ja nelja ajal jõudsime ilusasti koju ka. Järgmine hommik nii tore polnud, sest pidime suhteliselt vara ärkama. Nimelt pidi Kris pakkima hakkama ja Utrechti poole teele asuma. Saatsin õekese edukalt õigele rongile ja läksin ise Albert Heijni shoppama. Üritasin osta asju kookose-vaarikamuffinite jaoks ja sain hakkama. Esmaspäeval ainult koristasin ja mu vaba nädal ei tundunudki enam nii vaba, sest ma jätsin kõik asjad viimasele minutile, nagu tavaliselt. Teisipäeva hommikul jõudsid lapsed koju ja muffinid maitsesid neile vägaaa! Nad tõid mulle mingi uhke chocolate boxi, kus oli käsitsi valmistatud erinevat sorti šokolaadid - nii head! Mamma paiju saatis vahepeal tükikese kodu ka, nii hea tunde tekitas selle Annekese söömine. Eile oli wine workout wednesday. Ratastega läksime linna ja jõime veini. Pärast sõitsime joodud veini jälle maha, muidugi. See nädal on üldse täitsa rahulikult läinud, töö mõttes. Ma esimese nädala koristasin ikka päevad läbi, praegu nagu saab kõik nii ruttu valmis, et mul on terve päev aega igast asju teha. Tehnikaga ma just kõige parem sõber pole olnud: pesumasin hakkas lekkima, tolmuimeja lõpetas lihtsalt töötamise. Telksist ma ei oska kanaleidki korralikult vahetada, tahtsin filmi vaadata, siis see jäi lihtsalt seisma ja kerida ka ei saa. Nüüd ma ei teagi, mis Wrecked'i lõpus saab, päris huvitav tundus algus, a la 127 hours ja into the wild, aga mulle meeldivad sellised filmid, peaks vaatama selle ka lõpuni.
Nädalavahetus peaks ka põnev olema, homme on trick or treating, lapsed panevad kostüümid selga ja pärast on naabrite juures pidu. Igast ägedat halloweeni süüa peaks saama - eyeballs, bloody fingers, mummy rolls etc. Laupäeval olen catwoman ja läheme Amsterdami ühele kostüümipeople, nii äge! Krissu tuleb ka külla, sest ta ei suuda ilma minuta elada, hahhah. Pühapäeval ta läheb siis tagasi, ma plaanin ka korra Utrechit minna siis, aga Kris seda ise veel ei tea:D. Tulevikust rääkides veel, Bertha sattus imekombel mingisse võistlusesse, kus on ütleme nii, et hugeeeeee auhind, aga sellest saate te kõik varsti teada! Ja mu pere siin teeb juba plaane igast puhkusteks ja kutsusid mind ka kaasa. Veebruaris ilmselt tahavad kuskile suusareisile minna, suvel alguses kuskile soojale maale. Suvel on nad niikuinii Iisraelis ja nad lähevad jõulude ajal ka sinna, peakski nüüd uurima, millal ma saaks detsembris koju tulla. Aga muidu soo exciting!

And then.....and then

So, long time no see. Meil läheb elu ikka hästi ja ei oskagi väga kuskilt otsast alustada selle postitusega. Igatahes eelmine nädal lõppes täitsa edukalt. Esimene töönädal sai reedega läbi ja laupäeval sain mina ka veidi kauem magada kui 6.30:D Kusjuures, ma ei pannud äratuskella ja ma olin juba peale 9at üleval, so it's growing on me alrealy. Pühapäeval oli Amsterdami maraton, kus minu pere ema ka jooksis. Terve nädal oli veel külalisi, treener peatus siin pm nädala, vahepeal käisid ex-boyfriendid ja naabrite lapsehoidja. Ehk siis laud oli peaaegu iga päev lookas ja kui ma jõulude ajal Eestisse jõuan, ilmselt veeren uksest sisse. Aga kõik, mis nad teevad on niiiiii heaaa!! Igatahes pühapäeval otsustasime Krissuga jälle oma eluga riskida ja trammide/busside/autode ja kaasratturite vahel manööverdada. Esialgu oli plaan ülesse leida Museumplein, sest me polnud väga seal käinud. Kuna oli maratonipäev siis polnud kõik teed muidugi avatud ka, aga ilmselt poleks väga vahet olnud, sest me sõitsime oma kolm ringi igal pool ja paralleelsel tänaval, aga lõpuks leidsime selle suure square ülesse. Tuli välja, et me olemegi kogu aeg selle kõrvalt linna sõitnud. Arukad neiud, ma ütlen. Koht ise on täiega ilus, seal oli palju muuseume, üllatus üllatus. Ja suur pargiga ja purskkaevuga väljak. Huuuge I amsterdam sign, mida me muidugi ahistasime, nagu korralikud turistid seda teevad:D Linnas käik oli edukas, saime uued jalavarjud. Millega mulle meenus, et laupäeval käisime Amstelveeni kaubanduskeskuses, h&m pakkus ka ühe ilusa seeliku ja topikese.
Esmaspäeval oli suhteliselt rahulik, pere läks reisile ja tulevad alles järgmine teisipäev. Muidu on täitsa hea vahepeal kauem magada ja ei pea nüüd jälle peaaegu midagi tegema, aga ikka päris hea oli, kui ei pidanud ise söögi pärast muretsema. Õnneks nad tulevad juba kohe tagasi siis saab jälle kõike head!
Üks kurb uudis ka vahepeal. Tegelikult praegu pole kurb, aga pärast on. Krissu kolib nüüd see nädalavahetus minu juurest ära Utrechti. Alustuseks on täitsa hea, sest me oleme nüüd peaaegu kaks kuud iga päev ninapidi koos olnud ja vahepeal oleme ikka okkad küll, aga ma tean, et kohe kui me oleme paar päeva üksteisest rahu saanud, tahaks jälle koos olla. Õnneks on meil nädalavahetused vabad ja võime alati üksteisele külla minna.
Kui ma nüüd mõtlesin, et see oli kurb uudis siis mul tuli veel õudsem asi meelde. Nimelt mu eluarmastus Joe Jonas esines eile Rotterdamis. Ma arvan, et ta oli väga kurb, et ma ei käinud seal. Kuigi ta ei tee just kõige geniaalsemat ja ilusamat muusikat maailmas, oleks ikka olnud ilus vaadata :D ja ta tuuritab koos Britneyga, keda oleks ikka olnud äge näha lives. Anyway, mõni teine kord siis!
Other than that, käisime eile väljas Amsterdamis, Danielle tuli külla. Suhteliselt rahulik oli, käisime tantsimas, istusime kohvikutes ja olime juba tegelikult päris vara kodus. Ilmselgelt oleme me nii vanad ja väsinud juba. Pealegi ootas meid kodus ees jääätis. Tegime enne pidu tea party ning siis läksime poodi, ostsime vähe mõistlikumaid söögiasju ka ja kaks suurt jäätist. Mingi special offer oli, me valisime stroopwafelsi ja three chocolatesiga. Vaatasime kitchen24 ja sõime jäätist, need maitsesid niiiiiiii hästi, võib olla sellepärast, et oli ööö. Käisin just Luckyga väljas ja nägin jälle miljonit lennukit. Tegelikult ka, see on niii äge, nagu Schiphol on siit mingi 10km ja kogu aeg näeb kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad. Need on nagu eriti enourmous ja ma lihtsalt koguaeg karjun: "lennuk lennuk" või "airplane airplane". Ma ei tea miks, aga ma ei taha sellest veel üle saada, pealegi lennujaamad on täiega ägedad. Mitte, et ma olen ainult ühe korra elus lennanud, aga ikkagi, see ei muuda mu arvamust.
Ilmselgelt ei meigi mu jutt enam mingit sensei, so i'm out. Loodetavasti järgmine kord, kui me siia sattume on meil midagi asjalikumat kirjutada, kuigi i doubt that.
Samas kui me mõlemad eraldi elame võib päris tore olla, saame erinevatest sündmustest pajatada.
Ja lõpetuseks üks korralik pilt, kuidas seda signi rapeida

Hei hei. Mul on väga varajasel hommikutunnil ikka üllatavalt hea tuju. ok, tegelikult kell on 11, aga siiski, Kaari ärkab ju iga päev 6.30 (hahahaaaaaa) :D ma siis olen ka toetav õeke ja ärkan mingi pool 9 või siis, kui Lucky, the kohalik koer, mind äratama tuleb. Igatahes, elu on lill ja õitseb väga ilusasti, Kaari möllab siin, koristab, teeb süüa, mängib lastega. Ma mängin ka, ega ma niisama ei passi, väga. Aga viimane update on vist see, et me kolisime just siia, eks? algul siis mõtlesime, et näitame end ikka korralikust küljest ja väljas ei käi, aga see vaid mõtteks jäigi. Nimelt need inglise poisid kutsusid meil esmaspäeval välja, sest nad esinesid Amsterdamis. Siis oligi nii, et kaari lõpetas töö, panime ilusad riided selja ja velotasime kesklinna. Muide, ma ei julge Pärnuski jalgrattaga sõita ja ma pidin Amsterdamis sõitma, õnneks suutsin isegi avarii teha, aga selles oli ilmselt alkohol süüdi. Igatahes, poisse oli kuus, meil kaks, kõik tähelepanu oli ilusti meil:D aga kas ma juba mainisin inglise aktsenti? nagu inglise aktsent, sula või ära. Ühest tüübist ma reaalselt ei saanud vahepeal midagi aru, sest ta rääkis nii kiiresti ja põhimõtteliselt ei saanud midagi aru. Sel korral taheti ka minuga abielluda, lubati kõik maad ja ilmad kokku. Vähemalt oli tore kuulata, kuna siiski see oli ju inglise aktsendis. Õnneks kiideti meil jälle, et me räägime väga hästi inglise keelt. Ja üldse väga tore oli.

I like dance music

Viimati kirjutasime eelmine pühapäev ja päris palju on vahepeal juhtunud. Aga kõigest järgemööda.
Esmaspäeval tulime Krissuga Amsterdami ja Amstelveeni. Amstelveen asub siis umbes 10 kilomeetrit Hollandi pealinnast väljas, kuid on tegelikult nagu selle suure linna üks äärelinn, kus asuvad enamasti pereelamud. Võtsime siis esialgu Amersfoort Schothorstist rongiga teekonna Amsterdami ja sealt edasi trammiga Amstelveeni. Igast tsirkust tegime, et ikka pileteid osta ja mitte jänest sõida. Arukad neiud nagu me oleme, jõudsime kokkulepitud ajaks Amstelveeni. Seal saime kokku minu perega, kes tahab, et ma oleks neile abiks kahe lapse kasvatamisel. Lapsed olid meganunnud!!! Nad on ise Iisraelist, aga kolisid siia umbes kaks kuud tagasi. Lapsed käivad international schoolis Amsterdamis ja õpivad inglise keelt. See on eritii nunnu, kui nelja-aastane rosinasilmade ja tumedate lokkidega tüdrukutirts sulle "thank you" ütleb. Igatahes lapsed on väga asjalikud ja toredad ning mina meeldisin neile ka ehk siis ma juba olengi nende juures:D! Peale lastega tutvumist jalutasime veel veidi Amsterdamis ja kell oli juba umbes pool kümme kui me koju tagasi jõudsime.
Selle nädala veetsime siis Amersfoort Schothorstis. Muide õhtusöök läks väga hästi ja neile väga maitses meie tehtud hakklihakaste, kartul ja salat. Seal oli suhteliselt rahulik, üks hästi suur park, millest ma vist juba rääkisin enne. Seal jalutasime peaaegu iga päev umbes poolteist tundi.
Neljapäeval tegime kohalike jaoks üllatava 7 kilomeetrise jalutuskäigu Amersfoordi kesklinna ning saime Daniellega kokku. Käisime Corazonis maailma parimat õunakooki söömas. Õnneks ma olen seda järgi proovinud teha ja ei tahaks küll hoobelda, aga tuli välja väga hea ja sarnane. Kohe tuli meelde kui meie juures sleepover ja me hommikul kell 7 enne kooli vahukoort mikserdasime ja siis seda õunakooki näost sisse ajasime - good times.
Eile õhtul mõtlesime välja minna, sest ikkagi viimane õhtu Amersfoordis. Läksime Kelderisse, kus oli väga tore. Oli palju ilusaid bändipoisse ja tiinekaid, kes neid taga ajasid. Kuna kaks bändi olid pärit Inglismaalt, võis kuulda inglise aksenti, mis võttis lihtsalt jalust nõrgaks, nad oleks võinud ilmast ka rääkida, lihtsalt kuulad suu lahti ja imestad, kuidas saab nii ägedalt rääkida. Õhtu oli igati edukas, sai nalja ja naeru, abiellusin ühe inglise noormehega ja kaks minutit hiljem me juba lahutasime, ei sobinud ikka. Väiksed tantsud Joys, Jack Danielsid Boothillis ja kõhtu oli vaja ka friikatega kinnitada, hakkasime kodu poole astuma, mis oli umbes 45min tee.
Tänane hommik algas päris ootusärevalt, nimelt kolisime me täna Amstelveeni. Tuli veel enne pakkida ja kolmandalt korruselt enda megaraskete kohvritega alla libistada ja 4 ajal auto meid peale võttiski ja uude koju sõidutas. Nii tore on siin praegu, lapsed tahtsid kohe näidata, milliseks nad olid minu toa teinud. Lisaks kinkisid nad mulle mingi kehahoolituse komplekti, hiigelsuure kimbu punaste pikkade roosidega ja enda joonistatud pildid. Ühel olen mina ja teisel on lilled ja mingi tekst heebrea keeles, aga ma pole seda veel välja selgitanud, mis seal olla võiks. Üks on kindel, et kanni ma saan siin olles eriti pringiks, sest terve päev kolme korruse vahelt jooksmine pole just naljategu. Neljas korrus on ka neil, aga seda nad väga ei kasuta. Neil on koer ka, Lucky, ta on peaaegu nagu Donna, mitte küll sama tõugu, aga väike ning arvab, et ta on kunn. Nii hea oli peale kuu aega peaaegu kohvri otsas elamist lõppude lõpuks kõik asjad lahti pakkida, siin on mul nii suur kapp, et mul pole isegi nii palju riideid, et kõik see ruum ära täita. Ja aknast näeb iga paari minuti järel maabuvaid või õhkutõusvaid lennukeid, sest Schipholi lennujaam on siit ainult 10km kaugusel. Ma arvan, et ma jään elu lõpuni iga lennuki peale imestama ja akna peale jooksma nagu Mamma Paiju siis, kui ta ilutulestikku kuuleb. Kris on ka seni minu juures, kuni ta enda pere juurde saab, enne just kadetses mind, et ma lahti pakkida sain, sest ta peab ikka veel asju kohvripõhjast urgitsema.
Aga nüüd peaks magama minema küll, sest eilsest õhtust on jalad alles valusad ja uni pole ka korralikult täis magatud. Ning vähemalt esimene päev võiks näidata, et me ka normaalsel ajal oleme võimelised ärkama, siis tahaks kindlasti rattaga ringi kimada ja ümbrust uurida. Btw Amsterdami kesklinna on rattaga ainult umbes 20 minutit ehk siis saab rattaga klubis hakata käima:D

Päevitaks oktoobri alguses

Viimati kirjutas Kris põgusalt teisipäeval, mis me vahepeal teinud oleme ja peale seda on päris palju asju selgemaks saanud. Kõik on nagu juba enam-vähem korras.
Neljapäeval pidin mina tavapäratult vara ärkama, kuna pidin juba kümnest Corazoni kohvikus enda võimaliku tulevase perega kohtuma. Kõik läks väga ilusasti, nad tunduvad hästi toredad ja ma meeldisin neile ka ehk siis homme näen ma kodu ja lapsi. Tööga on meil siis põhimõtteliselt juba korras, Krissu saab novembris alustada ja minu algusaeg selgub selle nädala jooksul ilmselt. See on nagu nii äge, me vaatame paar tundi päevas nende lapsi, mängime nendega ja saame nende juures elada tasuta + nad maksavad meile selle eest vele palka. Nagu ei saa just kurta. Kris elab siis ilmselt Utrechis ja mina Amstelveenis, mis on Amsterdami kesklinnas autoga 15 minutit. Ma ei sõida küll autoga, aga ükskõik, võtan metroo või trammi ja panen Amsterdami poole ajama.
Reede õhtul me kolisime. Nüüd oleme Amersfoordi kesklinnast ikka veits kaugel u 45m jala, aga siin on õnneks kõik poekesed ja asjad lähedal ka olemas. Ilmselt me oleme siin maksimaalselt kuu aega, sest ükskõik kui tore polnud 3 nädalat ka enda kohvri otsas ühetoalises kolmekesi elada, on siinne enda tuba ikka täitsa luksus kohe.
Kuna meil on juba nädal aega iga päev ligi 25 soojakraadi olnud siis eile ja täna ma põhimõtteliselt nagu päevitasin ja mulle isegi ei meeldi päevitada, aga kuna päike nii kõrgelt säras ei saanud ma vastu panna ja lebotasin pool päeva rõdul.
Eile uurisime veel seda ümbrust, kus me elame ja tegime ligi kahetunnise jalutuskäigu, siin on mingi selline park, kus on kaks puud põhimõtteliselt ja kui sa oled ühe pargi otsas siis teist otsa ei näe. Lihtsalt suuur lage muruplats ja mingid teed, koerad ja väiksed mikid.
Õhtul jalutasime linna, mõtlesime, et laupäeva õhtul niikuinii on midagi teha ja palju rahvast. Muidugi oligi, aga kõik olid 13-aastased. Õnneks oli meil ikkagi tore, saime tantsida, baaripoisid üllatasi meid Padari ja Bentoni Everybodyiga, kui nad teada said, et me Eestist, mu nimederodu sai täiendust - i'm Kaari lausest võib nüüdsest välja kuulda ka Bacardi. Jah, kui reaalne on, et kellelgi on selline nimi. Minul võib küll olla.
Täna valmistame me Krissuga õhtusööki nii, et wish us luck, et me midagi põhja ei kõrveta ja 5 inimest ikka söödud saavad!