Jij bent de liefste van het land, iemand biedt je een helpende hand!

Täna siis lubasin Kaarile, et kirjutan ise siia. mõlemad oleme täna nagu zombid, sest vanad inimesed ju vajavad und...Nii, kui ma nüüd kõigest rääkima hakkaksin, siis alustaks 11ndast novembrist. Movember käis juba täies jõus ja ma otsustasin minna Tilburgi eastpack antidote tuurile. Seal oli siis igasuguseid toredaid bände. Ise läksin loomulikult a day to rememberit kuulama, aga avastasin veel august burns redi, mis oli laivis nagu megaäge. Ja the ghost inside oli ka äge. Põhimõtteliselt nii nii tore oli seal. Aa, kontserdil käisin üksi, huvitav kogemus. Ja siis õhtul sain Danielle ja Elmeriga kokku. Selleks ajaks olin vist paar korda juba keelekursusel ka käinud ja avastasin, et sain aru küll, mis nad vahepeal kohalikus keeles rääkisid. Mm, siis sealt läksin vist edasi Amstelveeni, aga sellest juba Kaari kirjutas...
Kaari püüdis vahepeal tarka ka mängida - astroloogia oli tema arust astronautika ja astronoom oli ka keegi naljakas tegelane, kes ta olema ei peaks, aga mul ei ole enam meeles, kuidas see asi täpselt käis.. igatahes, mu jutu põhimõttest peaks aru saama..
Siis sellele järgnesid usual shopping weekendid, päris toredad on need muidu.. Ja mõnel põhapäeval üritan ma eriti tubli olla ja terve päeva keelt õppida. Danielle täna üllatus meeldivalt, kui palju ma rääkida oskan. Ja häälduse kohalt sain ka kiitusi, kuigi mulle väga ei meeldi see kahtlane hhhh vms. :D peaks piisavalt selge olema ju?
Nii, ja nüüd jõudsingi selle nädalavahetuseni. Laupäeva hommikul üritasin, tõesti üritasin vara üles tõusta, aga noh, pole vist vaja seletada. Põhimõtteliselt läksin Amsterdami, Kaari pidi mulle vastu ka tulema, aga kuna ta oli eelmisest õhtust nii väsinud, siis ta hilines päris kõvasti. Aga sel ajal, kui ma Kaarit ootasin nägin ma igasugust nalja. Näiteks üks vend sõitis rattaga ja tuleks oli põranda/seinalamp, juhe oli ka veel küljes. Siis tuli järgmine, tal oli ratta ümber nagu süst vms, ma ei saanudki täpselt aru, mis möll seal toimus, aga see nägi äge välja. Loomulikult jooksid ringi Sinterklaas ja paar zwarte pietsi. People watchi tegin ka, loomulikult. Lõpuks jõudis siis Kaari ka kohale. Ammu oli meil plaanitud jäätise-date, sellele lisandus ka mandariinid ja šokolaad. good... Mingi vegeteerisime niisama siis Kaari juures ja õhtul läksime välja. Nillisime ja narrisime mehi. Ohh, kuidas mulle meeldib kõigi reaktsioon, kui me ütleme, et me oleme kaksikud, nagu nad hakkavad silmi kissitama ja vaatavad eriti segaduses pilguga meile otsa ja üldjuhul ütlevad "nooo, how come you have red hair and she has blond?" Kohalikud poisid on aga veel avameelsemad ja küsivad veel juurde, et miks mul suurem büst on. Teine asi on veel see, kui vanust küsitakse. Enamus pakkub siiski kuskil 22 või nii. Ja sellele järgneb järjekordselt see silmade kissitamine ja segaduses pilk, kui kumbki meist ütleb 19. Ma just muide avastasin, et varsti polegi enam 19.. Nii, aga koju jõudsime kuskil 5.30 või nii. Ja ega kaua magada ei lastud, pool 9 äratus ja Utrechti. Saime Daniellega kokku, mis on alati väga tore. Kurdame kõik enda mured ja kuulame uuemat gossipit. Aga põhimõte on see, et kõigil on nii hea tuju pärast, et võiks maailma vallutama minna. Ja praegu on tunne, et kui ma 16 tundi järjest magada saaks, siis lähengi ja vallutan kõik.
Siis veel tähtis teadaanne - ma saabun Tallinna lennujaama 14ndal detsembril. Pärnus tahan olla vähemalt 18nda õhtul. Plaan oli ilmselt siis Tallinnast Tartusse minna, kui keegi mõtleb välja hea sõjaplaani, siis tahan kuulda. Aa, seda ka, et ma tulen koHVriga, et kommid on siis minuga. Niisama, kui see peaks kellegi meelt muutma :D
Mmm, kindlasti on veel midagi tähtsat, millest ma kirjutama peaks, aga ega pea pole prügikast. Igatahes, tot gauw!
Kõige ägedam Kris. (true story)

Unimütsid.

Youuu niggas! Mis üleval? Terve selle nädala olen ma olnud laisem kui üks korralik laiskloom, seega ärge sellest postitusest palju lootke.
Igatahes, ütleme nii, et ma olen hakanud lastele halba mõju avaldama. Nimelt üks päev aitasin siis Tamarat vannitada ja kui ma teda vannist välja tõstsin, nägi ta käel minu tatoveeringut. Let me see, let me see, hakkas kohe pihta, uuris ja puuris siis ning küsis: "but why, you not clean this off?". Mina siis üritan kuidagi seletada väga lihtsate sõnadega, et see on permanent(kindlasti kõige arusaadavam sõna mu seletuses) ja, et see on nagu peaaegu nõela või no päris tatoveering noh. Siis ei tea kust, hakkab tema tatoveerimis ininat tegema, ma isegi ei osanud arvata, et ta teab, et seda nii tehakse, aga väidetavalt oli tal ema seletanud. Ja järgmisena teatas ta, et tema teeb ka endale, kui ta loomulikult suuremaks kasvab. Aga mitte sellise nagu mul, ikka migni lille või printsessi või mõlemad. Mis ma oskan kosta selle peale, ma ütlesin, et eks me vaatame seda asja tulevikus jah. Muide mul on endal ka juba paar nädalat väga suur tahtmine uut tatokat teha, aga ma pole veel suutnud päris täpselt otsustada.
Lisaks tatoveerimistungile küsis Tamara emalt, et millal tema saab sellised juuksed nagu Kaaril, sellised heledad ja blondid. Õnneks ema vastas kohe, et mitte kunagi. Mina ka ei lubaks blondeerida, tal on nagu kõiiige ilusamad tumepruunid juuksed ja lokid, mis näevad välja nagu päris lokitajaga tehtud, aga need on päris. Uskumatu, ja need tumepruunid rosinasilmad, kindlasti on ta tulevikus südametemurdja.
Niinii, mis siis veel? Aa teate, me saimega Berthaga sinna finaalkolmikusse ja nüüd esmaspäeval või teisipäeval nad teatavad, et nad valisid meid ja me saame aastaks ümbermaailmareisile:) Pöidlad pihku ja aitäh juba, et te kõik hääletasite:)!
Eile ma korra käisin Utrechtis ja sain Krissuga kokku, mis on alati tore.
Ja teate, mis juhtus veel kolmapäeval. Nimelt teatas Ed Sheeran, et ta esineb Amsterdamis märtsis ja piletid müüdi migni paari tunniga välja. Ja loomulikult nägin mina seda alles õhtul. Naguuu noooo, ma mingi tahtsin täiega minna, aga ma loodan südamest, et ta teatab, et nad teeval lisakontserdi või panevad pileteid müüki veel vms.
Igatahes, ega see jutt täna väga ei jookse, ma siis lihtsalt lõpetan ära ja juba peaaegu kolme nädala pärast saab kojuuu. Tahaks küll juba hulllult!!!

Aurusaun.

Naisednaised! Ma tulen kojuuu! Just bookisin enda piletid 19ndaks detsembriks ja tagasi lendan 4ndal jaanuaril. Pange siis kõik enda kalender-märkmikutesse kirja!
Aga nüüd möödunu juurde. Reede õhtu kella kaheksa ajal võtsin ette sõidu Utrechi Krissu juurde. Kohale jõudsingi umbes poole kümne ajal ja kuna mõlemal oli olnud väsitav päev ja nädal seljataga otsustasime mitte välja minna. Enne seda käisime muidugi Albert Heijnist läbi ostsime Ben&Jerry's Coconutterly Fair. Uuuh, kui hea see oli - chocolate ice cream, coconut caramel swirls & chocolatey covered coconut caramel crunch. Mul on hea meel, kui ma vähemalt ühele inimesele nüüd jäätise isu peale ajasin!
Ja Jillzi ostsime ka, aga kuna Kris ei viitsinud alt avajat otsida, pidime me igasuguseid imenippe väljumihklite ja lusikaotstega proovima. Pärast verd ja pisaraid saime suure pingutamise peale pudelid lahti ja Sõprade maraton võis alata.
Hommikul ärkasime varakult laste laulmise peale ja veidi selle peale ka, et uskuge või mitte, aga kaksikud ei magagi enam poole päevani, täiesti sisse on harjunud juba see palju varem ärkamine. Aga see ei takistanud Krissut uimerdamast ja netis niisama trollimast. Õnneks tuli appi karma ja Krissu ees seinal seisis ämblik, mis Krissu kohe kiiresti voodist püsti ajas. Läksime bussiga linna shoppama ja leidsime igasugu huvitavaid asju. Kris ostis mantli, kleidi, koti ja mina sain uued saapad, koti, pidžaama, võib-olla me ostsime veel midagi, aga hetkel küll ei meenu. Kui jalad juba poodides tatsumisest väsinud sõitsime Amersoorti ja saime Daniellega kokku. Tegime koos õhtusöögi ja catchisime upi. Umbes kümne ajal jõudsin mina lõpuks oma saja kotiga koju tagasi ja sättisin ennast kähku valmis, et Jeni ja Staceyga välja minna.
Pühapäeva veetsin põhimõtteliselt terve päeva voodis, sest kuna ilm otsustas eelmine nädal teisipäeval päeva pealt külmaks minna, suutsin muidugi ma selle külma kohe endale sisse tõmmata. Ehk siis nüüd kohin ja nuuskan nina iga sekund. See pühapäev oli hea kõigest välja puhata ja end veidi tervemaks lebotada. Ja väljas on niii udune, iga päev lähen hommikul Luckyga välja ja ei näe enda ninaotsagi ja päeval ei lähe ära ka see udu.
Ja kõige selle vahepeal ma olen juba kolm viimast nädalat ainult Ed Sheerani uut plaati kuulanud. Uskumatu mees, geniaalsed sõnad ja nagu lihtsalt ma soovitan südamest. Ma isegi ei oska ühtegi kindlat laulu välja tuua. Wake Me Up on niiiiiiiiii ilus. Ja Kiss Me, Give Me Love, The A Team. Need laulud on kõik sellised rahulikud, akustilised ja kui see kitarrikeel ikka hästi heliseb siis võtab silma märjaks küll. You Need Me, I Don't Need You on selline hip-hopilikum ja nagu geniaalsed sõnad on sellel laulul. Lego House on ka niii ilus, video on ka niii äge - ma ei hakka selle pointi lahti seletama, aga Rubert Grint on selles ka - vaadake kindlasti!!!!
Lisaks Ed Sheeranile olen ma viimasel ajal päris tihti ikka Hot Chelle Raed kuulanud. Nii toredad laulud, tahaks kohe püsti tõusta ja tantsida, poisid on ka ilusad. Muide nad võitsid eile just American Music Awardsil Best New Artisti. Joe Jonas andis auhinna, hihihii minu pidu päev, nii palju ilusaid inimesi paari minuti jooksul.
Katy Perry uut videot The One Who Got Away olete näinud ikka kõik? Nii ilus laul juba ja video ka iluus. Bruno Marsil on ka see Twilighti soundtracki lugu ja video - ilusilusilus.
http://www.youtube.com/watch?v=xADSSBs34is Kuulake nüüd siis ühte seda ilusat laulu ja nightynight:) !

Pidu ja pillerkaar

Tereeee! Et Mamma Paijul peale lehe refreshimist ikka midagi lugeda ka oleks, räägin, mis nädalaga juhtunud.
Neljapäeval ja reedel oli suhteliselt vaikne, ei teinudki midagi põnevat. Laupäeva hommikul aga hakkasime Brugge poole sõitma. Kokku sai oma tagumisi põski piinatud umbes kolm tundi ning siis olimegi kohal. Brugge on niiii ilus, nagu muinasjutt. Säilinud on keskaegsed tornid, majad. Igal pool on suured laadad, kanalid ja kaloppivad hobused ja šokolaadipoekesed. Kõigepealt võtsime suuna enda ööbimispaika, 5 tärni hotelli Kempinski Hotel Dukes Palace, mis nagu nimigi ütleb oli vanasti hertsogi palee, kuid on nüüd kasutusel hotellina. Kõik oli nii ilus ja uhke, aknast paistis meeletu suur aed; voodis magades tundsin end kui printsess herneteral - ülipehme ja mõnus; bassein tundus nagu paradiis, nii rahulik ja lõõgastav, mängis klassikaline muusika; hommikusöögi valik oli nii meeletu, et ma sõin ennast lõhki, sest ma tahtsin võimalikult palju asju maitsta:D. Linna peal jalutasime, käisime šokolaadipoodides, sõitsime kanalil paadiga, shoppasime, sõime palju belgia šokolaadi ja vahvleid.
Järgmine päev sõitsimegi kodu poole tagasi ning seal ootas meid Kris, kes oli eelneva päeva Luckyl silma peal hoidnud. Jutustasime kähku, mis on juhtunud vahepeal ning saatsingi ta rongile.
Esmaspäev on alati kiire päev, sest on suur koristuspäev ning lisaks küpsetasin banaani-šokolaaid muffineid, kuna teisipäeval oli Tamara sünnipäev. Muffinid tulid välja superhead ning lapsed aitasid neid kaunistada, mis oli väga tore. Teisipäev oli ka hästi kiire, sest oligi sünnipäev ning päeval küpsetasin veel kooki, sest muffinid viisime preschooli kaasa. Ma käisin ka esimest korda siis nende koolis ja i must say - uskumatu. Nagu kohe sisse astudes on aru saada, kui palju raha on sinna sisse pandud ikka. See on ikka suur kool, kuni keskkoolini välja ja klassid pole kunagi suuremad kui u 20 last ja igas klassis on kaks õpetajat. Lisaks on igal ainel veel eraldi õpetaja. Põhimõtteliselt on igal laual lapsele ipod ja veel mingid uhked tehnika vidinad. Neil käivad tähtsad bioloogid ja astronaudid rääkimas, kui vastav teema on. Ja kool on vägal heal tasemel õppekvaliteedi poolest ning nad tahavad lapsi individuaalselt nende huvide põhjal arendada. Seal on drama, music, sports, art classes. Kõik oli uskumatult äge, mul reaalselt tekkis selline suur tahtmine jälle ise kooli minna. Igatahes, peale seda oli kodus üllatus! Olime alt korruse ära kaunistanud õhupallide ja vanikutega. Laual oli minu tehtud šokolaadi-apelsinitort, puuviljad, salat, pasta, pitad ja hummus - kõik oli nii hea. Ma kinkisin Tamarale mingi Barbie, kellel oli kaasas miljon erinevat paari kingi ja kostüüme.
Aga muud polegi praegu vist rääkida, täna olen laisk ja vedelen praegu niisama, aga järgmise korrani ja tsaupakaa:) !
Pildiseeria:

Lazyyy

Kairi on kogu aeg arvanud, et ma kirjutan ilmselgelt liiga vähe siia, aga minu arust on üks kord nädalas isegi päris hästi. Ja lisaks noomis Bertha, kes ise on nii tihe blogipidaja, et ei jõua ära lugedagi, mitte ainult Carinat vaid ka mind, et juba peab blogi kirjutama. Ma ise mõtlesin sellele ka juba paar päeva tagasi, aga ma lihtsalt ei viitsi seda käsile võtta mõni kord. Üks lõik tänasest postitusest puudutab mu pere, kelle juures ma elan, sest väidetavalt pole ma nendest midagi veel kirjutanud. Aga enne viin teid asjadega kurssi, mis ma vahepeal teinud olen. Kuna vahepeal sattus ka Kris imekombel siia, siis lubasin endale veel pikema pausi vahele ja märkasin praegu, et viimati sai kirjutatud täpselt novembrikuu alguses. Kuna vanust on mul juba omajagu ja ega see mälu kõike enam ei mäleta, jutustan ainult sellest, mis kohe esmapilgul meenub.
Kolmapäev 2.nov arvatavasti käisin väljas, sest nagu juba traditsiooniks on saanud oli wine workout wednesday. Ega ma väga palju sellest ei mäletagi, mitte sellepärast, et ma oleks purjus olnud, vaid ju siis sellepärast, et midagi väga erilist ei juhtunud. Istusime Palladiumis, kus oli meie ees lauas kaks meest, kellest üks meile koguaeg enda buttcracki pidas vajalikuks näidata. Peale selle suutsime me enda gossipi ja catch upi jutu vahelt märgata, et nad olid üheks õhtuks kutsunud endaga välja kolm erinevat gruppi naisi. Nimelt esimesena saabusid sellised ilusad, aga mitte oluliselt meikimata, nagu girl-next-door tüüpi näitsikud. Ei läinud palju aega mööda, kui olid kohal vesinikupeade ja geelküüntega bimbod. Ning veidi aja pärast tulid väga üleslöödud tumedapäised neiud. Küll see oli põnev, kuidas nad end nende miljoni naise vahel jagasid, esimesed neiud jäid põhimõtteliselt omapea rääkima ning ülejäänute hulgast oli neil suur valikuvõimalus. Meie lihtsalt istusime ja irnusime, kuidas saab selline asi võimalik olla, kui mind oleks kuskile nii kutsutud oleks ma juba esimesena püsti tõusnud ja ära läinud. Nagu reaalselt, päris koomiline oli vaadata, kuidas kaks keskealist isegi mitte ilusat meest naisi lantisid. Igatahes varsi me lahkusime, sest mul tuleb alati tantsutuju ja siis me läheme kuskile pubisse, kus enamasti lastakse alati Krissu lemmik tantsuhitti Give Me Everything, õnneks ka sel korral.
Neljapäev möödus alguses päris uniselt ja siis ma ikka koristasin ja kraamisin niisama. Millega mulle meenus, et kolmapäeval oli 30STM Riias, aii kui kurb, et ei saanud minna. Ja soola haavale raputas ka see, et päev enne ja pärast seda otsustas Mtv igal momendil nende live'i mängida, kui ma teleka juhuslikult käima panin. Nii ma siis istusin oma kaks kolm korda järjest telksi ees diivanil ja laulsin Kings and Queensi kõva häälega kaasa. Jumal tänatud, et kedagi kodus polnud! Ja lisaks oli samal päeval Amsterdamis Hot Chelle Rae, mis oli välja müüdud ja sinna ka ei saanud minna, mis oleks olnud ikka väga tore. Ja mitte ainult sellepärast, et bassimängija ja laulja hingematvalt kenad on.
Reedel tegime mu naabri Jeniga playdate'i ja lapsed vaatasid Karate Kidi, sõime pitsat ja hot doge. Meie lakkisime küüsi ja jõime veini, sest läksime peale seda kui vanemad kodus ja lapsed magasid veel välja. Päris paljudesse kohtadesse jõudsime. Esmalt olime mingis klubi moodi kohas, mille nime ma ei tea, aga kuhu pidi olema 21, et sisse saada. Tegin 21-aastase näo ette ja minult ei küsitud isegi dokumenti, missest, et ma üldjuhul 16 välja näen. Siis läksime veel Rembrandtpleinile ja õhtu lõpuks jõudsime ikka tagasi Leidsepleinile. Koju jõudsime umbes poole kuue ajal. Kui ma kuue ajal lõpuks pea padjale sain, oli plaanis sajani magada, aga ma olin juba kümne ajal üleval. Aga õnneks polnud mul midagi oluliselt plaanis, väsinud olin natuke ja veidi koristasin ja lebotasin põhimõtteliselt terve päeva.
Pühapäeval tahtsid Allison ja Jen mulle ameerika jalgpalli vaatamist õpetada. Enne seda päeval käisin veel jalgrattaga Vondeparkis, mis on siis Amsterdami kesklinnas põhimõtteliselt üks hiigelsuur park ja jalutasime seal paar ringi. Vondelpark on niii ilus, kõik jooksevad ja koerad jalutavad ja vesi vuliseb ja nii rahulik on seal, ideaalne koht, kuhu minna, et turistidest ja linnamürast eemaele saada. Õhtul siis istusimegi ühes spordipubis ja vaatasime jalgpalli, mina vaatasin ikka enamus ajast eurooplaste jalgpalli ehk siis soccerit, nagu ameeriklsed seda kutsuvad, sest ameerika jalgpallist, ma väga palju aru ei saanud. No tegelikult sain ikka, aga nad lihtsalt hüppasid ja kargasid selle palli järel ja mul tuli tahes tahtmata ainult see meelde, kuidas Ross Friendsis üritab kõva mees olla ja ameerika jalgpalli mängida.
Hmm, let me think... esmaspäev koristasin, sõitsin linna rattaga, saime Daniellega kokku korra, jutustasime kohvikus, sõitsin tagasi ja see oligi suures plaanis mu kogu esmaspäev. Teisipäeval ma isegi ei mäleta, mis ma tegin, ju siis mitte midagi erilist. Kolmapäeval läksime Pathe Tuschinski kinno, kus oli Ladies Night ja näidati filmi The Help. Lisaks šampusele, makroonidele ja kingikottidele, tuli veel Sinterklaas külla ja jagas veel kingitusi. Filmi lõppedes oli vähemalt pooltel naistel silmad nutmisest paistes, kaasaarvatud minul. Päris naljakas oli ikka välja minna kinosaalist, kui kõik vastutulevad inimesed on nutetud nägudega. Läksime veel Palladiumi veini jooma ning kihutasimegi ratastega koju unele.
Eile ei juhtunud väga midagi huvitavat vist, magasin pool päeva maha, nii hea uni oli. Ja täna tegin hommikused toimetused nii kiiresti ära, et saaks ruttu linna minna. Nimelt oli plaanis osta endale soojem talvejope, aga ohheii seda ma ei leidnud.
Aga homme sõidame perega Brugge/Bruge'sse, mis asub Belgias. Kolmetunnine autosõit peaks olema talutav, sest lastel on mõlemal eraldi dvd-d. Ega ma palju ei teagi, mis me seal teeme või nii, lihtsalt puhkame, shoppame, vaatame linnas ringi. Seda ma tean igatahes, et nad broneerisid selle linna kõige luksuslikuma 5-tärni hotelli koos spa-ga. Hihihi, ootan huviga:D
Ja nüüd mu perest natukene. Vanemad on hästi mõistlikud ja toredad, abielus olnud juba peaaegu 20 aastat, neil on kaks last Tamara, kellel on teisipäeval sünnipäev ja saab 5-seks ning Daniel, kes on 8. Naltsivennad on need lapsed ikka, kogu aeg leiutavad midagi välja ja tahavad rääkida ja näidata. Nad käivad international schoolis Amsterdamis ja õpivad siis inglise keelt. Ega ma kõike veel aru ei saa, mis nad mulle rääkida tahavad, aga enamus asjad saame räägitud ja nad õpivad nii kiiresti. Nad õpetavad mind ka, ma oskan juba paari asja heebrea keeles öelda, kirjutamist ma hetkel veel proovima ei hakka. Lucky on nende koer, kes enamus ajast suudab täiesti normaalne olla, aga kui mina olen üksi kodus siis ta on nagu kurjas vaimust vaevatud. Reaalselt, närib kõiki asju, mis võimalik, ta on juba mu kaks huulepalsamit ära söönud. Haugub vahetpidamata ja teeb igast tsirkust. Aga jah, ma olen väga rahul praegu siin, mis on peamine. Ja lõpuks pilt Luckyst, kuidas ta magab.

Hei. Minul läheb väga hästi, tänan küsimast. Veedan siin toredalt aega 3-aastaste poistega. Nad teavad küll rohkem automarke kui mina, aga saangi äkki varst selgeks kõik need. Muidu on nad ka ägedad. Õnneks neile väga meeldib minu kokkamine ka. Hakklihakaste ja sellised möllud võeti suure isuga vastu. Hollandi keelt räägin ka juba veidi, ehk siis mõned sõnad ainult tegelikult, aga asi seegi :D Vahepeal nad vaatavad, et mis jama ma suust välja ajan, aga eks keelekursus teeb asjad lihtsamaks.
Kaari ja Berts naersid ükspäev, et ma ei oska koristada. Või noh tegelikult see pole mingi uudis, nad naeravad seda juba ammu. Vähemalt öeldi mulle, et tegin väga head tööd. Anthea Turnerit vaadates on midagi ikka külge ka jäänud.
Homme on selline tore päev, et ma lähen Utrechti shoppama. Ma elan Utrechtist nagu rongiga 5 minuti kaugusel. Tulen tagasi kindlasti mingite ägedate saakidega. Normaalsed inimesed läheksid vabal päeval umbes 12 ajal linna, eks? Ma sügavalt kahtlen, et ma normaalne oleks seljuhul. Eelmisel laupäeval ärkasin laste laulmise peale üles kell 8, ootan huviga, mis homme saab :D
Aa, täna oli mul selline usual day, ehk siis viisin lapsed lasteaeda, organiseerisin elutoa kappe ja lebotasin vannis. Ma võisin seda siiski endale lubada, eile ma koristasin terve päeva, vahelduva eduga. Ma ütleks, et hea nädal.
Olge toredad,
Kris.

Bats and Cats

Nagu ma juba eelnevas postitutes mainisin siis oli möödunud nädalavahetusel oodata uhkeid Halloweeni pidustusi. Pidi otsima kostüüme, valmistama teemakohaseid hõrgutisi ja varuma ohtralt kommi. Reedel õhtupoolikul läksingi siis koos väikese ämbliku ja kummitusega naabrite juurde peole. Kõik snackid, mis me päeval valmistasime olid imehead, ma oleks võinud ennast lõhki süüa. Veidi aega lapsed siis möllasid ja kui lärm juba talumatuks muutus otsustati välja trick or treatima minna. Kuna enamus international schooli peresid elab siin naabruskonnas siis oli kooli poolt planeeritud kindel kellaaeg, millal kõik kommi lunimas käivad. Ütleme nii, et see oli päris hullumeelne, aga heas mõttes. Lapsi oli ilmselgelt liiga palju ja kõik vanemad ainult hüüdsid, et nad oma võsukesi ära ei kaotaks. Kostüümid olid ühel uhkemad kui teisel ja kommisaak oli õhtuks ikka päris korralik.
Laupäeva hommikul tuli Kris mulle külla ja esmalt käisime veel Amsterdami kostüümipoodides ringi, et talle ka õhtuks korralik outfit leida. See meil õnnestus ning võisime tagasi koju sättima minna. Mina otsustasin olla kass ja Kris Batwoman. Meie hulgas oli veel Pink, politsei, jänku, saatan ja burlesk tantsija. Olime juba varakult valmistunud ja otsustasime minna Odeoni, kus toimus pidu nimega Freak Show. Võib täiesti vabalt öelda, et seda see ka oli. Nimelt kostüüm oli kohustuslik ning paljud olid sellega väga palju vaeva näinud, mis oli äge. Aga sellega seoses oli päris raske inimestest aru saada. Muidugi kui paksu meigikorra alt kõik kortsud eriti näha olid, oli ilmselge, et inimesed on meie jaoks liiga vanad. Ja teine äärmus oli underdressed, kas siis lihtsalt teksad ja mingid saatanatiivad või täiesti tavaline riietus ja kähku paberist ja teibist meisterdatud näomask, mis polnud just kõige paremini välja kukkunud. Muusika ei olnud ka päris meie rida ning lava peal väänlesid just kui kaks Vaido Neigaust, kes üritasid mingit show-etteastet pakkuda. Varsti kui olime sellest kõigest tüdinenud, läksime tagasi Leidsepleinile, kus me ka alguses kiire peatuse tegime. Seitsmesest grupist oli alles jäänud neli ning otsustasime peaaegu kõik väikesed baarid läbi käia. See oli ikka päris koomiline, astume siis sisse, et paar lugu tantsida ja järgmisesse kohta minna, ning teel tantsupõrandale ja välja, tegelikult ükskõik kuhu, tehti umbes miljon mjäutamist, mu kassikõrvade näppimist, armatusavaldust, pilti jne. See oli ikka päris naljakas, et põhimõtteliselt ainult paar kostüümielementi suudavad inimesi nii palju entertainida. Saba ma suutsin ühel tantsupõrandal ära kaotada, aga seda ma eeldasin juba enne välja minekut, sest ma ei saanud sellega ikka üldse istutud ega astutud. Kui kogu see tantsimine oli juba villid jalgadele teinud, hakkasime kodu poole astuma. Kuna öösel keerati kella siis tegelikult jõudsime me koju umbes viie ajal, aga kell oli neli, saimegi ühe tunnikese kauem magada.
Pühapäeval oligi plaanis minna Utrechti ja saada kokku Daniellega. Temaga oli kaasas ka tema poiss ning me läksime ühe tema sõbra juurde. Seni kuni meie üksteist vahepeal juhtuvaga kurssi viisime tegid poisid süüa ja see tuli neil niii hästi välja! Kuna juttu jätkus kauemaks jõudsin ma koju alles südaöö paiku, sest rongi- ja bussisõit võttis ka umbes tunnikese. Ja eile oli suhteliselt rahulik, tegin ikka enda koduseid toimetusi, koristasin, pesin pesu jne. Täna teeme lastega koos šokolaadiküpsiseid, tahaks praegu juba ühte. Homme on 30 Seconds to Marsi kontsert Riias, kus me kahjuks ei lähe. Ja nüüd nad just panid eile selle video, mis nad Tallinnas lavalt filmisid, mis muudab mitteminemise veel kurvemaks, sest oleks ikka hullult tahtnud minna. Homme on Paradisos Hot Chelle Rae ka, aga see on ka juba väljamüüdud, kui keegi ei tea, mis bändiga on tegu siis seda laulu Tonight Tonight olete te ikka kuulud, nad on selline poprock bänd, teevad sellised tantsulisi ja heatujulaule. Ja veel on One Night Only järgmine nädal Amsterdamis, ma ei teagi veel, kas minna või mitte. Lisaks neile on lähiajal veel The Kooks, Maria Mena, Sxrillex, Gemini, Sunrise Avenue, Kaiser Chiefs, The Pretty Reckless, Incubus jne. Ja Kris läheb järgmisel reedel A Day to Rememberi ja August Burn Redi kontserdile Tilburgis, aga ma pole kindel veel, kas ma lähen. Ja järgmine päev on Rockacademia avatud uste päev, kuhu on meil ka plaanis minna, et veidi selle kooli kohta infot saada, äkki tuleb tulevikus kasuks.
Ja veel üks suur uudis. Nimelt osalses Bertha mitu kuud tagasi facebookis mingil ümbermaailmareisi konkursil ja nüüd on ta 15 finalisti hulgas. Pidi valima reisibuddy, kelleks olen mina:D ja kõik peavad nüüd hääletama siin:
https://www.facebook.com/ultimateyearout?sk=app_122170451210886
et me ikka kolme parima hulka saaks ja siis on juba žürii otsus, kes neist kolmest paarist saab aastaks igal pool maailmas ringi reisida! Päris hull oleks ikka kui me selle võidaks! Ehk siis kõik jagage oma sõprade ja sõprade ja sõprade sõpradele seda linki ja paluge ilusasti Bertha ja Kaari poolt hääletada, aitähhhhhh:)!

Pumpkinspumpkins

So so so. Eelmine reede oli tore, istusime Krissuga kodus ja ma vaatasin telksist Joe Jonase Mtv Live'i, hahha. Laupäeval käisime Saskia ja Jeniga väljas, mis oli täiega tore. Nagu igast fancyd kohad käisime läbi, mehed, kes sobiksid meie isaks, üritasid külge lüüa, tantsida sai, burger kingi sai ja nelja ajal jõudsime ilusasti koju ka. Järgmine hommik nii tore polnud, sest pidime suhteliselt vara ärkama. Nimelt pidi Kris pakkima hakkama ja Utrechti poole teele asuma. Saatsin õekese edukalt õigele rongile ja läksin ise Albert Heijni shoppama. Üritasin osta asju kookose-vaarikamuffinite jaoks ja sain hakkama. Esmaspäeval ainult koristasin ja mu vaba nädal ei tundunudki enam nii vaba, sest ma jätsin kõik asjad viimasele minutile, nagu tavaliselt. Teisipäeva hommikul jõudsid lapsed koju ja muffinid maitsesid neile vägaaa! Nad tõid mulle mingi uhke chocolate boxi, kus oli käsitsi valmistatud erinevat sorti šokolaadid - nii head! Mamma paiju saatis vahepeal tükikese kodu ka, nii hea tunde tekitas selle Annekese söömine. Eile oli wine workout wednesday. Ratastega läksime linna ja jõime veini. Pärast sõitsime joodud veini jälle maha, muidugi. See nädal on üldse täitsa rahulikult läinud, töö mõttes. Ma esimese nädala koristasin ikka päevad läbi, praegu nagu saab kõik nii ruttu valmis, et mul on terve päev aega igast asju teha. Tehnikaga ma just kõige parem sõber pole olnud: pesumasin hakkas lekkima, tolmuimeja lõpetas lihtsalt töötamise. Telksist ma ei oska kanaleidki korralikult vahetada, tahtsin filmi vaadata, siis see jäi lihtsalt seisma ja kerida ka ei saa. Nüüd ma ei teagi, mis Wrecked'i lõpus saab, päris huvitav tundus algus, a la 127 hours ja into the wild, aga mulle meeldivad sellised filmid, peaks vaatama selle ka lõpuni.
Nädalavahetus peaks ka põnev olema, homme on trick or treating, lapsed panevad kostüümid selga ja pärast on naabrite juures pidu. Igast ägedat halloweeni süüa peaks saama - eyeballs, bloody fingers, mummy rolls etc. Laupäeval olen catwoman ja läheme Amsterdami ühele kostüümipeople, nii äge! Krissu tuleb ka külla, sest ta ei suuda ilma minuta elada, hahhah. Pühapäeval ta läheb siis tagasi, ma plaanin ka korra Utrechit minna siis, aga Kris seda ise veel ei tea:D. Tulevikust rääkides veel, Bertha sattus imekombel mingisse võistlusesse, kus on ütleme nii, et hugeeeeee auhind, aga sellest saate te kõik varsti teada! Ja mu pere siin teeb juba plaane igast puhkusteks ja kutsusid mind ka kaasa. Veebruaris ilmselt tahavad kuskile suusareisile minna, suvel alguses kuskile soojale maale. Suvel on nad niikuinii Iisraelis ja nad lähevad jõulude ajal ka sinna, peakski nüüd uurima, millal ma saaks detsembris koju tulla. Aga muidu soo exciting!

And then.....and then

So, long time no see. Meil läheb elu ikka hästi ja ei oskagi väga kuskilt otsast alustada selle postitusega. Igatahes eelmine nädal lõppes täitsa edukalt. Esimene töönädal sai reedega läbi ja laupäeval sain mina ka veidi kauem magada kui 6.30:D Kusjuures, ma ei pannud äratuskella ja ma olin juba peale 9at üleval, so it's growing on me alrealy. Pühapäeval oli Amsterdami maraton, kus minu pere ema ka jooksis. Terve nädal oli veel külalisi, treener peatus siin pm nädala, vahepeal käisid ex-boyfriendid ja naabrite lapsehoidja. Ehk siis laud oli peaaegu iga päev lookas ja kui ma jõulude ajal Eestisse jõuan, ilmselt veeren uksest sisse. Aga kõik, mis nad teevad on niiiiii heaaa!! Igatahes pühapäeval otsustasime Krissuga jälle oma eluga riskida ja trammide/busside/autode ja kaasratturite vahel manööverdada. Esialgu oli plaan ülesse leida Museumplein, sest me polnud väga seal käinud. Kuna oli maratonipäev siis polnud kõik teed muidugi avatud ka, aga ilmselt poleks väga vahet olnud, sest me sõitsime oma kolm ringi igal pool ja paralleelsel tänaval, aga lõpuks leidsime selle suure square ülesse. Tuli välja, et me olemegi kogu aeg selle kõrvalt linna sõitnud. Arukad neiud, ma ütlen. Koht ise on täiega ilus, seal oli palju muuseume, üllatus üllatus. Ja suur pargiga ja purskkaevuga väljak. Huuuge I amsterdam sign, mida me muidugi ahistasime, nagu korralikud turistid seda teevad:D Linnas käik oli edukas, saime uued jalavarjud. Millega mulle meenus, et laupäeval käisime Amstelveeni kaubanduskeskuses, h&m pakkus ka ühe ilusa seeliku ja topikese.
Esmaspäeval oli suhteliselt rahulik, pere läks reisile ja tulevad alles järgmine teisipäev. Muidu on täitsa hea vahepeal kauem magada ja ei pea nüüd jälle peaaegu midagi tegema, aga ikka päris hea oli, kui ei pidanud ise söögi pärast muretsema. Õnneks nad tulevad juba kohe tagasi siis saab jälle kõike head!
Üks kurb uudis ka vahepeal. Tegelikult praegu pole kurb, aga pärast on. Krissu kolib nüüd see nädalavahetus minu juurest ära Utrechti. Alustuseks on täitsa hea, sest me oleme nüüd peaaegu kaks kuud iga päev ninapidi koos olnud ja vahepeal oleme ikka okkad küll, aga ma tean, et kohe kui me oleme paar päeva üksteisest rahu saanud, tahaks jälle koos olla. Õnneks on meil nädalavahetused vabad ja võime alati üksteisele külla minna.
Kui ma nüüd mõtlesin, et see oli kurb uudis siis mul tuli veel õudsem asi meelde. Nimelt mu eluarmastus Joe Jonas esines eile Rotterdamis. Ma arvan, et ta oli väga kurb, et ma ei käinud seal. Kuigi ta ei tee just kõige geniaalsemat ja ilusamat muusikat maailmas, oleks ikka olnud ilus vaadata :D ja ta tuuritab koos Britneyga, keda oleks ikka olnud äge näha lives. Anyway, mõni teine kord siis!
Other than that, käisime eile väljas Amsterdamis, Danielle tuli külla. Suhteliselt rahulik oli, käisime tantsimas, istusime kohvikutes ja olime juba tegelikult päris vara kodus. Ilmselgelt oleme me nii vanad ja väsinud juba. Pealegi ootas meid kodus ees jääätis. Tegime enne pidu tea party ning siis läksime poodi, ostsime vähe mõistlikumaid söögiasju ka ja kaks suurt jäätist. Mingi special offer oli, me valisime stroopwafelsi ja three chocolatesiga. Vaatasime kitchen24 ja sõime jäätist, need maitsesid niiiiiiii hästi, võib olla sellepärast, et oli ööö. Käisin just Luckyga väljas ja nägin jälle miljonit lennukit. Tegelikult ka, see on niii äge, nagu Schiphol on siit mingi 10km ja kogu aeg näeb kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad. Need on nagu eriti enourmous ja ma lihtsalt koguaeg karjun: "lennuk lennuk" või "airplane airplane". Ma ei tea miks, aga ma ei taha sellest veel üle saada, pealegi lennujaamad on täiega ägedad. Mitte, et ma olen ainult ühe korra elus lennanud, aga ikkagi, see ei muuda mu arvamust.
Ilmselgelt ei meigi mu jutt enam mingit sensei, so i'm out. Loodetavasti järgmine kord, kui me siia sattume on meil midagi asjalikumat kirjutada, kuigi i doubt that.
Samas kui me mõlemad eraldi elame võib päris tore olla, saame erinevatest sündmustest pajatada.
Ja lõpetuseks üks korralik pilt, kuidas seda signi rapeida

Hei hei. Mul on väga varajasel hommikutunnil ikka üllatavalt hea tuju. ok, tegelikult kell on 11, aga siiski, Kaari ärkab ju iga päev 6.30 (hahahaaaaaa) :D ma siis olen ka toetav õeke ja ärkan mingi pool 9 või siis, kui Lucky, the kohalik koer, mind äratama tuleb. Igatahes, elu on lill ja õitseb väga ilusasti, Kaari möllab siin, koristab, teeb süüa, mängib lastega. Ma mängin ka, ega ma niisama ei passi, väga. Aga viimane update on vist see, et me kolisime just siia, eks? algul siis mõtlesime, et näitame end ikka korralikust küljest ja väljas ei käi, aga see vaid mõtteks jäigi. Nimelt need inglise poisid kutsusid meil esmaspäeval välja, sest nad esinesid Amsterdamis. Siis oligi nii, et kaari lõpetas töö, panime ilusad riided selja ja velotasime kesklinna. Muide, ma ei julge Pärnuski jalgrattaga sõita ja ma pidin Amsterdamis sõitma, õnneks suutsin isegi avarii teha, aga selles oli ilmselt alkohol süüdi. Igatahes, poisse oli kuus, meil kaks, kõik tähelepanu oli ilusti meil:D aga kas ma juba mainisin inglise aktsenti? nagu inglise aktsent, sula või ära. Ühest tüübist ma reaalselt ei saanud vahepeal midagi aru, sest ta rääkis nii kiiresti ja põhimõtteliselt ei saanud midagi aru. Sel korral taheti ka minuga abielluda, lubati kõik maad ja ilmad kokku. Vähemalt oli tore kuulata, kuna siiski see oli ju inglise aktsendis. Õnneks kiideti meil jälle, et me räägime väga hästi inglise keelt. Ja üldse väga tore oli.

I like dance music

Viimati kirjutasime eelmine pühapäev ja päris palju on vahepeal juhtunud. Aga kõigest järgemööda.
Esmaspäeval tulime Krissuga Amsterdami ja Amstelveeni. Amstelveen asub siis umbes 10 kilomeetrit Hollandi pealinnast väljas, kuid on tegelikult nagu selle suure linna üks äärelinn, kus asuvad enamasti pereelamud. Võtsime siis esialgu Amersfoort Schothorstist rongiga teekonna Amsterdami ja sealt edasi trammiga Amstelveeni. Igast tsirkust tegime, et ikka pileteid osta ja mitte jänest sõida. Arukad neiud nagu me oleme, jõudsime kokkulepitud ajaks Amstelveeni. Seal saime kokku minu perega, kes tahab, et ma oleks neile abiks kahe lapse kasvatamisel. Lapsed olid meganunnud!!! Nad on ise Iisraelist, aga kolisid siia umbes kaks kuud tagasi. Lapsed käivad international schoolis Amsterdamis ja õpivad inglise keelt. See on eritii nunnu, kui nelja-aastane rosinasilmade ja tumedate lokkidega tüdrukutirts sulle "thank you" ütleb. Igatahes lapsed on väga asjalikud ja toredad ning mina meeldisin neile ka ehk siis ma juba olengi nende juures:D! Peale lastega tutvumist jalutasime veel veidi Amsterdamis ja kell oli juba umbes pool kümme kui me koju tagasi jõudsime.
Selle nädala veetsime siis Amersfoort Schothorstis. Muide õhtusöök läks väga hästi ja neile väga maitses meie tehtud hakklihakaste, kartul ja salat. Seal oli suhteliselt rahulik, üks hästi suur park, millest ma vist juba rääkisin enne. Seal jalutasime peaaegu iga päev umbes poolteist tundi.
Neljapäeval tegime kohalike jaoks üllatava 7 kilomeetrise jalutuskäigu Amersfoordi kesklinna ning saime Daniellega kokku. Käisime Corazonis maailma parimat õunakooki söömas. Õnneks ma olen seda järgi proovinud teha ja ei tahaks küll hoobelda, aga tuli välja väga hea ja sarnane. Kohe tuli meelde kui meie juures sleepover ja me hommikul kell 7 enne kooli vahukoort mikserdasime ja siis seda õunakooki näost sisse ajasime - good times.
Eile õhtul mõtlesime välja minna, sest ikkagi viimane õhtu Amersfoordis. Läksime Kelderisse, kus oli väga tore. Oli palju ilusaid bändipoisse ja tiinekaid, kes neid taga ajasid. Kuna kaks bändi olid pärit Inglismaalt, võis kuulda inglise aksenti, mis võttis lihtsalt jalust nõrgaks, nad oleks võinud ilmast ka rääkida, lihtsalt kuulad suu lahti ja imestad, kuidas saab nii ägedalt rääkida. Õhtu oli igati edukas, sai nalja ja naeru, abiellusin ühe inglise noormehega ja kaks minutit hiljem me juba lahutasime, ei sobinud ikka. Väiksed tantsud Joys, Jack Danielsid Boothillis ja kõhtu oli vaja ka friikatega kinnitada, hakkasime kodu poole astuma, mis oli umbes 45min tee.
Tänane hommik algas päris ootusärevalt, nimelt kolisime me täna Amstelveeni. Tuli veel enne pakkida ja kolmandalt korruselt enda megaraskete kohvritega alla libistada ja 4 ajal auto meid peale võttiski ja uude koju sõidutas. Nii tore on siin praegu, lapsed tahtsid kohe näidata, milliseks nad olid minu toa teinud. Lisaks kinkisid nad mulle mingi kehahoolituse komplekti, hiigelsuure kimbu punaste pikkade roosidega ja enda joonistatud pildid. Ühel olen mina ja teisel on lilled ja mingi tekst heebrea keeles, aga ma pole seda veel välja selgitanud, mis seal olla võiks. Üks on kindel, et kanni ma saan siin olles eriti pringiks, sest terve päev kolme korruse vahelt jooksmine pole just naljategu. Neljas korrus on ka neil, aga seda nad väga ei kasuta. Neil on koer ka, Lucky, ta on peaaegu nagu Donna, mitte küll sama tõugu, aga väike ning arvab, et ta on kunn. Nii hea oli peale kuu aega peaaegu kohvri otsas elamist lõppude lõpuks kõik asjad lahti pakkida, siin on mul nii suur kapp, et mul pole isegi nii palju riideid, et kõik see ruum ära täita. Ja aknast näeb iga paari minuti järel maabuvaid või õhkutõusvaid lennukeid, sest Schipholi lennujaam on siit ainult 10km kaugusel. Ma arvan, et ma jään elu lõpuni iga lennuki peale imestama ja akna peale jooksma nagu Mamma Paiju siis, kui ta ilutulestikku kuuleb. Kris on ka seni minu juures, kuni ta enda pere juurde saab, enne just kadetses mind, et ma lahti pakkida sain, sest ta peab ikka veel asju kohvripõhjast urgitsema.
Aga nüüd peaks magama minema küll, sest eilsest õhtust on jalad alles valusad ja uni pole ka korralikult täis magatud. Ning vähemalt esimene päev võiks näidata, et me ka normaalsel ajal oleme võimelised ärkama, siis tahaks kindlasti rattaga ringi kimada ja ümbrust uurida. Btw Amsterdami kesklinna on rattaga ainult umbes 20 minutit ehk siis saab rattaga klubis hakata käima:D

Päevitaks oktoobri alguses

Viimati kirjutas Kris põgusalt teisipäeval, mis me vahepeal teinud oleme ja peale seda on päris palju asju selgemaks saanud. Kõik on nagu juba enam-vähem korras.
Neljapäeval pidin mina tavapäratult vara ärkama, kuna pidin juba kümnest Corazoni kohvikus enda võimaliku tulevase perega kohtuma. Kõik läks väga ilusasti, nad tunduvad hästi toredad ja ma meeldisin neile ka ehk siis homme näen ma kodu ja lapsi. Tööga on meil siis põhimõtteliselt juba korras, Krissu saab novembris alustada ja minu algusaeg selgub selle nädala jooksul ilmselt. See on nagu nii äge, me vaatame paar tundi päevas nende lapsi, mängime nendega ja saame nende juures elada tasuta + nad maksavad meile selle eest vele palka. Nagu ei saa just kurta. Kris elab siis ilmselt Utrechis ja mina Amstelveenis, mis on Amsterdami kesklinnas autoga 15 minutit. Ma ei sõida küll autoga, aga ükskõik, võtan metroo või trammi ja panen Amsterdami poole ajama.
Reede õhtul me kolisime. Nüüd oleme Amersfoordi kesklinnast ikka veits kaugel u 45m jala, aga siin on õnneks kõik poekesed ja asjad lähedal ka olemas. Ilmselt me oleme siin maksimaalselt kuu aega, sest ükskõik kui tore polnud 3 nädalat ka enda kohvri otsas ühetoalises kolmekesi elada, on siinne enda tuba ikka täitsa luksus kohe.
Kuna meil on juba nädal aega iga päev ligi 25 soojakraadi olnud siis eile ja täna ma põhimõtteliselt nagu päevitasin ja mulle isegi ei meeldi päevitada, aga kuna päike nii kõrgelt säras ei saanud ma vastu panna ja lebotasin pool päeva rõdul.
Eile uurisime veel seda ümbrust, kus me elame ja tegime ligi kahetunnise jalutuskäigu, siin on mingi selline park, kus on kaks puud põhimõtteliselt ja kui sa oled ühe pargi otsas siis teist otsa ei näe. Lihtsalt suuur lage muruplats ja mingid teed, koerad ja väiksed mikid.
Õhtul jalutasime linna, mõtlesime, et laupäeva õhtul niikuinii on midagi teha ja palju rahvast. Muidugi oligi, aga kõik olid 13-aastased. Õnneks oli meil ikkagi tore, saime tantsida, baaripoisid üllatasi meid Padari ja Bentoni Everybodyiga, kui nad teada said, et me Eestist, mu nimederodu sai täiendust - i'm Kaari lausest võib nüüdsest välja kuulda ka Bacardi. Jah, kui reaalne on, et kellelgi on selline nimi. Minul võib küll olla.
Täna valmistame me Krissuga õhtusööki nii, et wish us luck, et me midagi põhja ei kõrveta ja 5 inimest ikka söödud saavad!

Heal lapsel mitu nime

Ma ei oska nagu kuidagi alustada, ma siis lihtsalt hakkan kirjutama, et kuidas meil laupäeval pidu läks.. lühidalt öeldes oli kõik väga äge..Algul läksime kaariga Long Johni, need baaripoisid hakkasid kohe särama, kui me sisse astusime. Seal käis jalka, päris tore oli see mäng, 1:1 jäi seis, kui kedagi huvitab. Siis mingil ajal läksime edasi ühte teise kohta, mille nime ma ei mäleta. mul on üldiselt nimede peale väga halb mälu. Aga igatahes esines üks bänd, rahvast oli palju, ilusaid inimesi veel rohkem, nägime tuttavaid ja olime niisama ilusad ka. Üks tüüp märkas, et ma olen ta unelmate naine, sest mul on punased lokkis juuksed, ta lubas mul veel terve õhtu silma peal hoida, ma nüüd ei tea, kas seda võtta komplimendina või oli see niisama creepy.

Head uudised, see tähendab siis, et ma sain tööle. Suurejooneline pidu palun korraldada jõulude/sünnipäeva ajal, kui me Kaariga korra koju tuleme. Muidu töö tundub äge. Olen nii-öelda suureks õeks kahele eriti ägedale poisile. Nad on ka kaksikud ja kui ma Meldale (see naine, kelle juurde ma lähen) rääkisin, et ma olen ka kaksik, siis ta ütles, et seda enam nad mind tööle tahavad, sest see on ju nii special :D Igatahes, elama hakkan ma Utrechtis ja põhimõtteliselt peaks asi nii olema..
Siis pärast seda, kui ma Meldaga kokku sain ja tema juures käisin, tõi ta mind ja Kaarit central stationi tagasi, kus me mõtlesime, et võiks korra poes ära käia. Ja kui te kõik nüüd arvate, et see on vajalik info, siis tegelikult sai meil tee peal naltsi ka.. Rääkisime Kaariga, et see pere on ikka nii äge ja igast sellist asja.. ja siis tuleb üks tüüp ja ütleb mulle lihtsalt, et Hey, I notised that you look so cute and I just had to come up to you and say hi. I'm Mario btw. noh, üllatus oli tore.. ma olin terve aja veendunud, et kaari maksis talle enne, et ta seda ütlema tuleks.. aga ta ise eitab seda..
Pärast seda siis läksime Amersfoorti tagasi, mis tegelikult on rongiga sõites 15 minuti kaugusel Utrechtist, aga kuna meil on vapustav anne valida kaariga kõige aeglasem rong, siis me sõitsime sinna 45 minutit. Oli väga tore reis.
Nalja veel Kaari nimega.. Nagu ma olen jumala õnnelik enda nime üle, kõik saavad kohe aru, aga kui kaari kellelegi end tutvustab, siis kõigil on umbes nii, et Koori, Kääri, Ajaari, Kaai, viimane pirn oli isegi Kati, aga kõike tuleb öelda sellise ebamäärase r-ga.. siis on nagu õige :D

Hiirepoiss

Niinii, nädal algas nagu ikka esmaspäevaga. Kuna meil kindlaid plaane polnud, mõtlesime, et läheme istume kohvikus, õpime keelt, otsime tööd/korterit as usual. Koht nimega La Place pidi võimaldama tasuta WiFi-ühendust ja kui me siis Krissuga, ostetud banaani-sidruni smoothitega, lauda istusime ja oma junsuga netiavarustesse minna tahtsime, oli jokk. Uurisime ja puurisime oma kümme minutit, leidsin ühel laualt mingi õpetava sedelikesega, aga ei. Vaidlesime veel hetke, et kes läheb seekord kelleltki abi küsima ja seekord pidin see olema mina. Tegin siis suured kutsikasilmad pähe ja mängisin eriti lolli blondiini, küsisin ühelt mehelt, kes leti taga seisis, et kas nii ongi, et ühendan tolle nimega ära ja peaksin netti saama. Tema vastas mulle, et jah, siis ma seletasin, et siis on äkki migni probleem või asi, sest ma võtsin oma browseri lahti ja ei midagi. Selle peale vastas ta mulle: "monday, tuesday aaaand wednesday." Selge, nüüd on nädalapäevad selles süüdi, et internetiühendus puudub. Aga ma ei andnud alla, läksin tagasi meie laua juurde ja häkkisin edasi, MacGyver, nagu ma olen, sain lõpuks asjast sotti ning netiavarused olid meile valla. Mina veetsin enamuse ajas livemochas ja Kris guugeldas, kuidas tööd ja elukohta leida. Küll ta täitis iga võimaliku lehe peal enda ankeete ja näitas mulle uhkeid kortereid.
Teisipäeval ei teinudki midagi oluliselt tarka. Käisime niisama poes ja jalutamas, maroko mehed peatasid väikesel tänaval enda autoga liiklust, et meiega vestelda. Sellega seoses üks seik: tavaliselt nad küsivad, kus me pärit oleme ning vastates Estonia, ei saa paljud neist aru, millest me räägime. Kui ütleme enda kodumaad nende keeles ehk siis Estland, tuleb palju vastuseid: "aaaaa, Iceland, nicee, but that's so far away" ja kui lõpuks jõuab jutt Soome või Baltiriikide juurde on asi juba päris hea. Täiesti uskumatu küll, et paljud ei tea ikka veel, kus Eesti asub või mitte ainult Eesti aga üleüldse, riikide asukohti võiks enamjaolt ikka teada. Thank God to Marge Kurm, et ta meid geograafias selles osas rahule ei jätnud!
Järgmisel päeval ärkasime enda kohta üllatavalt vara, sest plaanisime seada sammud Utrechti poole. Saime end siis poole kümne ajal voodist välja aetud, et vaikselt minema hakata, aga enne oli Krissu meilboxis üks vahva üllatus. Nimelt esmaspäevane ankeetidetäitmine kandis vilja - üks pere tahab Krissut enda poistest kaksikute lapsehoidjaks/housekeeperiks. Esmaspäeval saavad nad siis kokku ja vaatab, kuidas neil läheb, hoidke kõik pöidlaid! Kuigi ma usun, et kõik läheb niikuinii hästi.
Lõpuks saime siis rongi peale ja olime u 15 minuti pärast Utrechtis. Uurisime sealseid tööpakkumisi ka ning tutvusime linnaga, sest praegu tundub, et just sinna linna me kolimegi. Inimesi on Utrechtis veidi üle 300 000 tuhande ning siis pole ka ime, kui palju ilusaid inimesi me nägime. Linn on ise ka ilus, kanalid on siin laiemad, peaaegu nagu Amsterdamis, linna keskel on suur tornike ja pidevalt peab ette taha vaatama, kui just jalgratta alla jääda ei taha.
Kuna me pole siia saabumisest saati õiget liha söönud, (Kris küll vahepeal ilastab poes lihaleti juures, aga mina isegi ei tunne sellest nii puudust), otsustasime minna McDonaldsisse keha kinnitama. Just enne kui me tellima hakkasime ütles Kris mulle surmtõsiselt ja ise veidi irvitades: "Kaari, ma nägin just ühte väikest hiirt seal köögis kapi alla jooksmas". Mina ei osanud midagi vastata väga: "kas me jääme siis ikka siia sööma või?" Kris aga naeris edasi ja ütles, et noh jah. Tegelikult oleks me ilmselt kuskile mujale viitsinud minna, aga see oli enam-vähem ainuke koht, kus teisel korrusel polnud hulle masse ja sai kähku ka netis ära käidud. Hiirepoisist hoolimata, sai kõht täis ja siinne majoneesi kaste - MadSauce on super! See on umbes nagu ürtidega, enamasti tillimaitseline majonees. Jooksime veel mõned poed läbi ja varsti olime juba nii väsinud, et otsustasime Amersfoorti tagasi sõita.
Tänane päev on ka möödunud enam-vähem lebotades ning homme on esialgu plaanis minna rongijaama, kus üks bänd esineb ning vaatab, mis ülejäänud päev toob.

Een week

Nädal ongi möödunud ja pole siia ühtegi rida jõudnud või viitsinud kirjutada. Ma üritan nüüd meenutada, mis me korda oleme saatnud. Jah just, nädala algusest pole midagi väga olulist meenutada, kuna veetsin umbes kolm päeva siruli maas ja katsetasin, kas on ikka võimalik lamatisi saada. Jõin coldrexi, teed meega ja meeta, sõin ibuprofeeni ja paramaxi ning nüüd tunnen end juba paremini. Tegelikult oli teisipäeva õhtupoolikul juba täiesti talutav olla ja kuna ma olin tüdinud eelneval kahel päeval kodus vedelemisest, otsustasime välja kohvikusse minna. Lõpuks jõudsime jällegi Long Johni ja vaatasime suure ekraani vahendusel, kuidas 2x 11 meest väikest valget palli taga ajavad. Kohaliku rahvuse tiim näitas prantslastele mitmel korral, milleks nad võimelised on, kuid 90 minuti möödudes oli tablool endiselt null ning kõik vutihuvilised noormehed pidid pettunud nägudega kodu poole astuma.
Poolaegade vahepeal külastasime kõrval asuvata snackbari, kus pakuti maitsvaid suuri friikartuleid ja igast kastmeid. Me otsustasime Bob Marley kasuks, sest Jobi sauce just kõige kutsuvamalt ei kõlanud. Loomulikult pakuvad nad nad ka peanutbutterist tehtud kastet, mis on ka põhimõtteliselt sama nagu maapähklivõi ikka, aga kastme näol.
Kolmapäeval läksime poode vallutama, kuna Danielle poisssõbral oli lähenemas sünnipäev. Langetasime lõpuks otsuse Vana Tallinna kasuks, mida siinne liqour store müüs. Tädi väga meile seda müüa ei tahtnud, küsis meie kõigi kolme käest erali ID-d, aga suure puurimise peale pakkis ikka kingituse ilusti sisse ning võisime rahulikul südamel neljapäeval Tilburgi poole sõita. Rongisõit võttis ligi tunni ning siis jõudsimegi sinna. Tilburg ise on tohutult ilus! Veidi suurem kui Amersfoort ning noori elab seal ka rohkem, sest linnas on ülikool ning Rock Academy. Praegu oli seal veel eriti tore see, et terve linna peale kokku oli tänavanurkadele pandud 101 klaverit. Need on pandud sinna, et inimesed saaksid neid millal iganes mängida ja teeksid midagi erilist ning suhteks üksteisega. Seega selline pilt Tilburgis on üpriski tavaline:
Sünnipäev ise oli väga vahva, inimesed oli jällegi ilusad ja väga sõbralikud.Hiljem läksime seltskonnaga lähedalasuvasse baari ning keerutasime veidi jalga. Ainuke jama siin väljas käimisel vähemalt meie jaoks on see, et väga paljudes kohtades ei müüda siidrit, mõni koht pakub Strongbowd, aga see pole ka ikka päris see. Jillzi saab ka poes, see on enam-vähem nagu pirni Sommersby. Aga muidu on asi nigel, ainult õlu, kui just mingi kangema asja peale üle ei lähe, Jack Danielsi juuakse siin üpriski palju. Pick-up lined on ka muidugi eriti geniaalsed, mõned on nii nahaalsed, et hakkavad ilma nimegi teadmata su küljes grindima, aga võib ka selliseid juhuseid ette tulla: "hey, what's your name? is it Barbie?". Anyways, järgmine päev vaatasime veel Tilburgis veidi ringi ning asusime Krissuga Amersfoordi poole teele. Rongisõit oli päris pikk, üle tunni Utrechti ning sealt veel ligi 20 minutit Amersfoorti. Nagu me aru saime, siis oleks isegi kiiremini saanud, kui vahepeal ronge vahetada, aga me igaks juhuks ei riskeerinud sellega, sest me ei oskanud isegi neid peatusi hääldada, kus me läbi sõitsime ja rongi oleks pidanud vahetama.
Laupäeval käisime Kelderis, kus oli migni bändi kontsert, millest me polnud midagi kuulnud ja ütleme nii, et see oli huvitav. Ansambli laulja otsustas ühel hetkel lihtsalt rahva sekka kargama tulla ja kõigi joogid ümber ajada, hiljem uhkustas kõigi ees oma paljate tagumiste põskedega jne. Ütleme nii, et uuesti ei kuulaks seda ansamblit, aga tollel hetkel polnud suuremat viga. Kui me pärast veel väikse seltskonnaga kesklinna pubidesse tahtsime minna, hakkasime me Krissuga jalutama, sest see oli maksimaalselt kümne minuti tee, aga kõik tegid suured silmad pähe ja küsisid: you wanna walk there? Nagu nad ei viitsi reaalselt nii vähe ka jalutada, ainult sõidaks rattaga. Me uurime juba ise ka vaikselt, kus endale mõni saada, et veidi massi sulanduda. Kusjuures täna poodi minnes just nägime palju rattaid, mis olid kanalitesse visatud, nimelt nad kitsendavad praegu mõningaid kanaleid, et autoga oleks võimalik kahes suunas sõita korraga ja siis on veetase eriti madal. Kanalitest võib ikka igasugu huvitavaid asju leida ma kujutan ette, me nägime väga mitmeid rattaid, vihmavarje. Ja kellegi paadike oli niimoodi seotud kanali äärde, et see hõljus õhus, kui vesi madalam oli.
Vaikselt ikka õppime keelt ja muidu läheb niisama rahulikult. Mingi päev peaks nüüd Utrechti minema, praegu rohkem muud ei teagi.
Muidugi seda, et te peate Krissu kallal noomima, sest ta ei kirjuta siia üldse, küsis minult üks päev, et millal ma juba uuendan siin postitusi nii kaua aega on juba möödas.

Tot ziens!

I Am Sterdam

Heeey, kuidas läheb? Meil läheb täitsa hästi, iga päev on nagu natukene põnev isegi kui me midagi ei tee, aga ümbrus on täiesti teine, siis on ikkagi tore.
Käisime siis vahepeal pealinnas ära, mis oli eriti äge. Tegime ennast ilusaks ja hakkasime umbes 11 ajal minema, rongiga on Amsterdami umbes pool tundi. Kohe kui Amsterdami Central Stationist maha tulla jääb paremale eriti suur mingi kolmekordne rattaparkla, mis on nagu wooow, miljon ratast üksteise otsas. Kui mul kunagi ratas on siis ma enda oma küll sinna ei paneks, sest mul läheks selle üles leidmiseks pool päeva aega. Igatahes, esimesena läksime Danielle nõbu töö juurde, et küsida, kuidas me Club 8i saaks, sest meil polnud väga aimu. Ta nõbu töötab coffee shopis, aga kohviga pole see küll mingit moodi seotud. Nimelt on kõik coffee shopi nime all tegutsevad asutused tegelikult kanepikohvikud. Üldsegi kohe kui me rongilt maha astusime ja tänava peale jõudsime, on tunne nagu oleks heinamaal. Varsti jõudsime siis club 8-ti, kus pidi olema dubstepi ja suht rahulikuma loungei muusikaga pidu. Meil oli eriti vahva, sest vähemalt siin või sellel korral oli seal enamus inimesi meessoost ja nad kõik olid niii ilusad. (Kairile ja Minnale: Simple Sessioni peod all over again, ma oleks lihtsalt tahtnud istuda ja suu lahti passida:D) Üks vend oli nagu totaalselt Joe Jonas/Taylor Lautner, niiii ilus. Pidu ise oli täitsa ok, aga rahvast oleks sinna kõvasti rohkem mahtunud. Kella 4 paiku hakkas see tantsuüritus juba täitsa ära vajuma ja otsustasime kuskile edasi minna. Mõtlesime siis klubi ees olles, aga siis hakkasid veel mõned pidulised koju minema - rattastega! Nagu ma olen alati mõelnud, kuidas on niigi häiritud kordinatsiooniga veel rattaga sõita, aga siin on see täiesti tavaline. Tüübid otsisid oma rattad ülesse, võtsid üksteist pakikale ja panid ajama. Väga koomiline vaatepilt muidugi ning ühe velo peal olid isegi kaks poissi koos, niiiinunnu. Kui me siis küsitluste põhjal aru saime, et kohad, mis veel lahti võivad olla on, peaks arvatavasti olema täidetud libedate seebikameestega, otsustasime lihtsalt Danielle venna juurde crashida ja öö õhtule saata.
Hommikul kui me 10 ajal rongile läksime, nägime me eriti zombid välja ning plaanisime terve päev magada. Amersfoorti jõudes nägime, et siinselt väljakul on turg. Nimelt on siin iga reede ja laupäeva hommikupoolikul kauplejad, kes igast nodi müüvad. Lisaks riietele müüdi neid eriti suuri juustukerasid, värskeid puu- ja köögivilju. Kaubaks läks kaks karpi maasikaid, mis olid kokku ainult 2eurtsi, koju jõudes ei pidnud pettuma, sest lisaks väga isuäratavale lõhnale maistesid need ka ülihästi. Mõned tunnikesed me siis magasime, aga õues oli nii ilus ja soe, et mõtlesime parem välja minna. Soojakraade oli ligi 26 ning oli igati suurepärane laupäeva pärastlõuna. Otsustasime Krissuga kahekesi poeretke ette võtta. Kuna eelnevatel päevadel oleme näinud, et kohvikute väliterrassid on inimtühjad, siis laupäev olid kõikvõimalikud kohad puupüsti täis. Meie teooria on järgmine: hollandlased käivad esmaspäevast-reedeni väga korralikult marsruudil kodu-töö-kodu. Reede õhtul sattuvad välja ainult nooremad ja tööst mitte nii väsinud inimesed ning laupäeval otsustab iga viimne kui üks oma terve päeva kuskil kohvikus/restoranis veeta. Ma üldse ei imesta, sest kui nad muudel päevadel midagi muud ei tee, siis all day long kuskil söögiasutuses head paremat süüa-juua, sounds like fun. Ja pühapäeval puhatakse kodus päid ja paremad neist jõuavad ka kirikut külastada.
Ostlemine läks meil väga edukalt: saime ühte head orgaanilist jogurtit, suure karbi šampinjone, pennesid, leiba, kurgiga salati/määrde moodi värgendust, mis leivale pannakse ja pudingit. Siin müüakse liitrises jogurtipakendis eriti head jogurtit, üks on vanilje&karamelli, teine vanilje&šokolaadi maitseline. Mina ise soovitan vanilje&šokolaadi, sest karamelli omal on veidi kohvimaitse. Ja vahukoort ostsime ka, sellega oli natuke keeruline, sest see on jogurtitopsis ja me alguses ei saanud aru, aga õnneks, geenius nagu ma olen oli kõrval see piserdatav pudel vahukoor, siis ma lugesin nime järgi sama.
Kui keegi mõtles, miks meie blogi nimes on ka chocolate sprinkles siis ma võin seletada. Nimelt soovad kohalikud neid ette ja taha. Kui meil pannakse nonparelle ainult tordikaunistuseks, siis siin otsustasid nad võtta krõbeda ringikujulise saiakese, panna peale võid ning siis ohtralt šokolaadi nonparelle. Veel on neid igasuguse kuju ja maitsega, aga ma pole julgenud veel proovida - oranžid ja roosad just eriti maitsvad ei tundu.
Toiduga seoses, palju on küsitud, mis on tüüpiline eesti toit. Ja me Krissuga lihtsalt ei suuda midagi vastata. Ma saan aru, et traditsiooniliselt võiks pakkuda näiteks kama või verikäkki ja hapukapsast, aga kama me ju tegelikult nii väga iga päev ei söö ning verikäkk on ka ainult jõulude ajal laual. Kui te midagi välja mõtlete, siis te võite midagi pakkuda, et me järgmine kord mingi mõistlikuma vastusega lagedale tuleks kui: "hmm, i don't even know exactly.."
Ma pidin Berthale ka ühe lõigu tegema ja kirjutama, et ta nii ilus on, so here i go. "ja bertha on nii tore ja bertha on nii tore" - sellel on viis ka tegelikult, et te teaks. Lisaks sellele saime me täna aru, et ega me väga pühapäeviti siin midagi ei tee, kui trollime. Umbes sellised lehed nagu lmaogtfo.tumblr.com ja wowfunniestposts.tumblr.com on väga teemas. Lisaks veel hästi palju Sõprade osasid ja igast mõttetuid ja vähem mõttetuid filme.
Hopefully homme ei ole nii vihmane kui täna ja saab isegi oma ninakese värske õhu kätte viidud, seniks aga tsaukiiii ja edu meile kodu ja töö otsimisel. Esimesega meil juba oma mõningad valikud, teisega läheb veidi raskemalt. Ilmselt peame kuskile suuremasse linna as in Utrechti ilmselt uurima, seal nad ei ole nii hollandi keele oskuses kinni.
Lõpus vaadake nüüd ühte ilusat meest ja kujutage ette, kuidas ta seda earthquake nalja teeb ja mina oma mitteväljaarenenud emotsionaalse spektriga irnun.

Goedendag

Me nüüd lõpuks suutsime paar korraliku pilti Amersfoortist teha, mida näete postituse lõpus ilmselt. Aga seniks vahepealsest:
Kolmapäeva õhtul läksime veel välja, istusime Long Johnis, mis on selline rahulikum pubi moodi koht ja ühes veidi rockikamas pubis Boothillis, kus oli suhteliselt võimatu üksteist kuulda, sest muusika oli väga vali, aga see, mis mängis oli vähemalt hea. Saime seal Danielle sõpradega kokku ja ühel neis oli sünnipäev, laulsime sünnipäeva laulu, kõik tundsid väga huvi, miks me Hollandisse tahtsime tulla ja küsisid Eesti kohta ja see oli väga äge. Umbes poole kahe ajal jõudsime koju, siis juhtus üks naljakas asi. Nimelt, me olime täiesti rahulikult, istusime oma läpakates ja rääkisime vaevu ainult paar sõna. Aga kuna meie korteri all elab naissoost Mr. Heckles ehk siis Mrs. Heckles kuulsime järsku kopsimist, mis pidi tähendama, et me lärmame ja tema ei saa magada. Veidi aega hiljem ta isegi karjus hollandi keeles, et tema ei saa magada või laske mul magada. Ja hommikul muidugi see saaga jätkus, sest ta tuli meie ukse taha ja hakkas sõimama, et me oleme liiga lärmakad. Mulle tundus see küll naljakas, sest ma saan aru kui me oleks reaalselt midagi teinud, aga me olime täiesti tasa aga ju on siin lihtsalt paperthin walls ja kõike kuuleb eriti hästi.
Neljapäev on Hollandis eriti vahva, kui muidu on siinsed poed enamasti 17-18ni lahti, siis neljapäeval saab kella 21ni shoppata. Toidupood on enamasti avatud 22ni, ainult pühapäeval on absoluutselt kõik poed kinni ja tänavad on inimestest tühjad, sest siis on perepäev ja kõik on kodus.
Täna on meil plaanis umbes südaöö paiku rongiga Amsterdami välja minna, saame mõningate Danielle sõprade, nõbu ja vennaga kokku ilmselt.
Ilmad on siin suhteliselt vihmased olnud, aga väga külm ei ole, umbes 14-17 kraadi. Talvel on hea, siis on neil kõige külmem u -10, aga üldjuhul -3 või siis paar plusskraadi.
Nüüd aga mõned pildid:





kaks aastat tagasi Hollandis käisime me selle torni tipus ka, et näha vaadet üle linna, näitan teile neid vanemaid pilte ka:D










selles väikese tornikesega majas me praegu elamegi


üks ratas

Nii-nii. Kõigil on ilmselt tore ka mind nüüd kuulata/lugeda. Et Kaari juba rääkis, milline tore tripp meil oli siia, aga ma siis räägin ka sellest, et kõik siin on nagu hästi sõbralikud. Nagu näiteks need teetöölised, kes meid seljas tahtsid edasi kanda või siis mingi lambi tööline foodstore'is, kes naeratab. Ja btw, veits kahtlane on ikka, kui nad teevad kolm musi põsele. Aga ok.
Täna käisime siis väljas pubides ja Danielle tutvustas meid enda osadele sõpradele. Nad olid toredad, kõigile ütlesin ka, et kui neil on mingi korter või asi üle, siis nad annaks teada. Siis nad kõik veel küsisid, et what's up with that, et me niimoodi hollandisse tulime. Üks ütles, et lihtsalt mõtlesime, pakkisime asjad kokku ja tulimegi ilmamingi korterita ja elukohata. Siis ma mõtlesin, et vist nii oligi...
Põhimõtteliselt ma ei viitsi nii toredalt kirjutada kui Kaari, aga pole hullu, las ta kirjutab. Minu poolt kõigile suur kalli ja head ööd.
Kõige ägedam Kris.

Dit zijn geen gouden munten

Saime meie siis oma kohvrid ääreni täis topitud ja hakkasime esmaspäeva hommikul Hollandi poole sõitma. Arvestades seda, et minu kohver kaalus 29kg ja Krissu oma 19kg, polnud see just kõige lillelisem teekond. Sõitsime siis esiteks Pärnust Riiga, enne muidugi andsime oma plaanidest teada ka Malle Palginõmmele, kes kooli kiirustades, meile edu soovis. Bussis istus meie ees veidi korpulentne ning äärmiselt annoying meessoost isik. Küll ta siis väänles ja üritas igatepidi silma looja lasta, lõpuks me istusime lihtsalt kõrval olevatele vabadele kohtadele. Riiga jõudes pidime bussi vahetama ning 33h bussisõit Utrechti võis alata. Saime õnneks eraldi istuda ning terve öö, nii normaalselt kui see bussis oli võimalik, magada. Järgmine päev Saksamaal sõites pidas bussi kinni kohalik toll, mehed oli kõik uhkelt relvastatud ja tahtsid kõigi sõitjate pagasit näha. Vehkis siis Kris oma suspedega ja mehed katsusid kohvri põhjas olevaid kingi, said nad ilmselt aru, et salakaubitsejatega meie näol tegu polnud. Õnneks kehtis sama ka kõigi kaasreisjate kohta ning saime rahulikult edasi sõita. Umbes nelja ajal jõusime Hollandisse ning kuigi sadas vihma nagu oavarrest oli kõik nii ilus - kanalid ja suured tuuleveskid, palju lambaid ja ma nägin isegi kitsekest. Ja mulle isegi ei meeldi hobused nii väga, aga need kolm, kellele olid värvilised vihmakeebid selga aetud, tundusid küll ülimalt vahvad. Kell näitas poolt kaheksat kui me lõpuks Utrechti jõudsime ning enda tonne kaaluvaid kohvreid rongijaama lohistama hakkasime. Kaks pead on ikka kaks pead ning lõpuks jõudsime ise ka edukalt Amersfoorti. Sellest keerdtrepist, mis meie võõrustaja juurde viib, oli kohvritega ülesse minemine ikka omaette kino, aga kohale me jõudsime ning varsti heitsimegi pea padjale ning puhkasime roadtripist väsinud jalgu. Tänane hommik venis magades päris pikale nagu tavaliselt, voodist saime välja alles kaheteistkümne ajal. Sättisime end kiiresti korda ning läksime linna peale laiama. Tee peal tahtsid meid juba teeparandajad üle kraavi aidata ning hõikasid, et me hiljem kindlasti tagasi tuleks. Uurisime veel lihtsalt poodides ning nägime Danielle venda, kes meid enda juurde mõni päev õhtusöögile kutsus (ma proovin see kord klaasi mitte ümber ajada). Toidupoes käimine oli igati edukas - saime nii ülisuure purgi peanut butterit, mida Kris lubas nüüd terve päev läbi süüa, peaaegu pool kilo rohelisi ube, mis on siin eriti head ning loomulikult ei saanud poest lahkuda ka ilma paki stroopwafels'iteta. Nüüd on kõht head paremat täis ja mõtleme, mis täna õhtul ja homme peaks tegema. Kuigi pole ma kellelegi veel oma kuldmüntidest rääkinud, saan ma isegi mõnest lausest aru, mis on päris hea, võib-olla sahistan varsti h-tähte nagu kohalikud!
Aga olge tublid ja tsaupaakaa praegu!